Ükski mõte, mida oled enda kohta mõelnud, ükskõik kui tunnustav või mahategev see ka poleks olnud, ei ole Sina ise. See on lihtsalt mõte. Tõde selle kohta, kes sa oled, ei saa olla mõte, sest see ongi mõtete allikas. Tõde selle kohta, kes Sa oled, ei saa sõnadega edasi anda ega defineerida. Sõnad nagu hing, valgus, Jumal, tõde, kõrgem mina, teadvus, universaalne tarkus, pühadus – kuigi need sõnad võivad anda aimu tõe ülevusest, ei küündi nad siiski kirjeldama Sinu piiritut olemust. Ükskõik, kes Sa enda meelest oled: laps, noor, ema, isa, vanur, terve inimene, haige inimene, kannatav inimene, valgustatud inimene – alati on kõige selle taga Sinu enese tõde. See ei ole Sinust eraldi. See on nii lähedal, et Sa ei suuda uskuda, et see oled Sina. Seda tõde selle kohta, kes Sa oled, ei mõjuta ükski arvamus selle kohta, kes Sa oled, ükskõik kui rumal või tark, madal või ülev see ka poleks.
Tõde selle kohta, kes Sa oled, on sellest kõigest vaba. Sa juba oled vaba ja ainus asi, mis takistab Sul seda vabadust teadvustada, on Sinu enda takerdumine mõnesse mõttesse selle kohta, kes Sa oled. See mõte ei hoia Sind eemal päriselt olemast Tõde selle kohta, kes Sa oled. Sa juba oled see tõde. Mõte takistab Sul üksnes teadvustamast seda, kes Sa oled. Ma palun Sul suunata oma tähelepanu sügavale selle sisse, mis on alati kohal olnud, varjamatult oodates enda eneseteadvustamist. Kes Sa oled päriselt? Kas Sa oled mõni kujutelm, mis kerkib esile Sinu meeles? Kas Sa oled mõni aisting, mis kerkib esile Sinu kehas? Kas Sa oled mõni emotsioon, mis läbib nii Sinu meelt kui keha? Kas Sa oled miski, mida keegi teine Sinu kohta on öelnud, või oled Sa mäss selle vastu, mida keegi teine on Sinu kohta öelnud? Need on vaid mõned eksiteedest, mis viivad Sind Sinu tõest eemale. Kõik säärased määratlused tulevad ja lähevad, kord sünnivad ja siis surevad. Tõde selle kohta, kes Sa oled, ei sünni ega sure. See on olemas enne sündi, kogu elu jooksul ja ka pärast surma. Avastada tõde selle kohta, kes Sa oled – see on enam kui võimalik, see on Su sünnipärane eesõigus. Sa võid arvata, et see avastus ei ole Sinu jaoks, et praegu pole selleks õige aeg, et Sa ei ole seda väärt, et Sa ei ole selleks valmis, et Sa juba tead, kes Sa oled, kuid nende mõtetega püüab Su meel Sind alt vedada. On aeg võtta see „mina“ mõte vaatluse alla, et välja selgitada, kui usaldusväärne see mõte tegelikult on. Selles vaatluses peitub võimalus selle ülima teadvuse jaoks, kes Sa oled, viimaks ometi end ära tunda.
Kõige tähtsam küsimus, mida eales endalt küsida, on: „Kes ma olen?“ Teatud varjatud moel on see küsimus olnud Sinu jaoks oluline kõigis eluetappides. Igasugune tegevus, olgu see kas individuaalne või kollektiivne, on algselt ajendatud enesemäärangupüüdlusest. Tavaliselt otsitakse sellele küsimusele positiivset vastust ja põgenetakse negatiivse vastuse eest. Kui aga see küsimus enam ei ole varjatud, siis selle küsimuse hoog ja vägi suunavad otsingu tõelise vastuse poole, mis on piirideta, elav ja täis üha süvenevat mõistmist. Sa oled kogenud nii edu kui ebaõnnestumisi. Pärast teatavat etappi, varem või hiljem, mõistad Sa, et ükskõik kuidas oled määratlenud seda, kes Sa oled, sellest ei piisa. Kuni see küsimus pole saanud tõelist vastust, vaid on saanud üksnes tavapäraseid vastuseid, säilib Sinus alati mõistmisenälg, sest ükskõik, kuidas Sind on määratlenud teised, heasoovlikult või mitte, ja ükskõik, kuidas Sa ise oled end määratlenud, ükski määratlus ei too kaasa jäävad kindlust. See hetk, mil mõistad, et ükski vastus pole olnud piisav, on kõige olulisem. Seda hetke on tihti nimetatud vaimse küpsuse hetkeks, vaimse täisealisuse hetkeks. Sellest hetkest alates saad Sa teadlikult uurida seda, kes Sa päriselt oled. Küsimuse „kes ma olen?“ vägi ja lihtsus paiskab meele tagasi isikliku identiteedi juurte juurde, põhilise eelduseni: ma olen keegi. Selle asemel, et seda eeldust automaatselt tõeks pidada, võid Sa vaadata sügavamale. Ei ole raske näha, et see esialgne mõte, „ma olen keegi“, kutsub esile igat sorti pürgimusi: olla parem keegi, rohkem kaitstud keegi, keegi, kellel on rohkem naudinguid, rohkem mugavusi, rohkem saavutusi. Ent kui see kõige esmasem mõte seatakse kahtluse alla, siis kohtub meel selle minaga, keda eeldati olevat lahus otsitavast. Seda nimetatakse enesevaatluseks.
See kõige olulisem küsimus – „kes ma olen?“ – on küsimus, mida on kõige rohkem eiratud. Me kulutame suurema osa oma elupäevadest endile või üksteisele kinnitamisele, et me oleme keegi tähtis, keegi tähtsusetu, keegi suur, keegi väike, kegi noor, keegi vana, ealeski kahtlemata selles kõige esmasemas eelduses: kes Sa päriselt oled? Kuidas võid kindel olla, et oled just see? Kas see on tõde? Kas tõesti? Kui Sa suunad oma tähelepanu küsimusele: „kes ma olen?“, siis võib juhtuda, et märkad isikut, kellel on Sinu nägu ja keha. Kuid kes on see, kes on isikust teadlik? Kas Sina oled see objekt, või oled Sa teadvus, mis objekti teadvustab? Objekt tuleb ja läheb. Lapsevanem, laps, armastaja, hüljatu, valgustatu, võitja, võidetu. Kõik need identiteedid tulevad ja lähevad. Teadlikkus nendest identiteetidest jääb alati kohale. Ekslik samastumine mõne objektiga teadvuses toob endaga kaasa ülisuure naudingu või ülisuure valu ja lõputu kannatusteahela. Kui Sa oled valmis valeidentiteedist loobuma ja vahetult ning täielikult taipama, et Sa oled teadlikkus ise ja mitte need ajutised määratlused, siis oled Sa lõpetanud enese otsimise mõtete hulgast. Kui küsimusele „kes?“ järgnetakse siiralt, ehtsalt, kuni selle küsimuse allikani välja, siis ilmneb määratu, vapustav tõsiasi: seal ei ole mingit isikut (idenditi)! On ainult piiritlematu, piiritu mõistmine, et Sa oled lahutamatu kõigest muust. Sa oled vaba. Sa oled täielik. Sa oled lõpmatu. Sul ei ole otsa, Sul ei ole äärt. Iga mõte Sinu kohta tekib Sinus ja kaob tagasi Sinusse. Sa oled teadlikkus ja teadlikkus on teadvus. Lase nüüd kõigil enesemääratlustel surra. Las nad lähevad, ja vaata, mis jääb alles. Vaata seda, mis iialgi ei sünni ega sure. Tunne kergendust sellest, et said maha panna enesemääramise koorma. Koge selle koorma tegelikku ebareaalsust. Koge rõõmu, mille siit leiad. Puhka oma tõelise olemuse lõputus rahus, enne ühegi mina-mõtte tekkimist.
(tõlge Gangaji tekstist Who You really are)
Lisa kommentaar