Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Archive for the ‘Ülejäänud’ Category

  1. jälgige kõige pealt, armsad vanemad, milline on teie meeleolu uneaja saabudes. Kas olete juba ette ärev, ja mõtlete mis täna tulla võib? Juba ette hirmu tundmine on midagi, mida laps võib tajuda ja tagasi peegeldama hakata. Proovige kujutleda kogu magamamineku protsessi positiivse suunaga, kui teil ei õnnestu oma kujutluses näha magamaminekuaega positiivsena, siis pole mõtet ka päriselt alustada enne, kui olete rahu teinud ees ootava tegevusega. Teie suhtumine, hirmud ja eeldused on olemas teie olekus, silmades, hääletoonis, kehahoiakus ja laps hakkab neid vastu peegeldama.
  2. magamamineku ajal jälgida esimesi momente, mil laps hakkab ennast üles kruvima, siis juhtige kohe tähelepanu mujale millegi ootamatuga. Tehke endale nimekiri võimalikest ootamatutest olukordadest, mille abil lapse tähelepanu eemale juhtida.

*Näiteks, kui laps on ärev talle olulise inimese puudumise pärast, siis võib panna selle isiku pildi voodi kõrvale

*alustada mingit väikest lugu, näiteks viia laps akna juurde ja arutleda, kas täna on õnnehaldjas tulnud siia õnnelikke inimesi otsima, kus ta võiks olla, kas pilve peal; järgmisel korral võiks olla mingi muu põhjus, miks akna juurde minna

*kui ta väljendab hirmu kollide pärast, siis võib teha ettepaneku panna kollile tassiga piima lauale. Kollid on kasside peale kadedad ja tahavad ka piima. Laske fantaasial käia.

*võib-olla on hea mõte anda lapsele õhtul midagi valida, et tal tekiks see tunne, et on midagi kontrollinud – näiteks kummale poole tahad täna voodis pea panna; millise bidžaama tahad täna panna, kas selle või selle (juhul kui te neid kasutate, ja üle kahe asja pole vaja rohkem valikusse panna);

*ka on hea mõte soetada pakk mingeid ingli kaarte ja lasta lapsel valida, millise ingli ta täna enda juurde valvesse võtab;

*laulmine omab rahustavat toimet – olen saanud tagasisidet, et „Eidekene ketrab“ mõjus ennast üleskruvivale lapsele rahustavalt; lihtsad lastelaulud on ka ok.

*inglise keeles on olemas uneaja kaardid, ma pole neid Eestis näinud, aga need saab ise teha. Väikesed kaardisuurused paberid, millele märkida mingi magamamineku rutiiniga seotud tegevus ja pilt juurde – hambapesu, enda pesemine, riietevahetus, mustade riiete õigesse kohta panek, unejutu lugemine, mänguasjade kokku panemine, unne jäämine, isegi viimase potil käimise võib kaardile panna. Need kaardid siis paneb laps kuhugi, kui ta alustab seda tegevust. Tavaliselt on selleks mingi seinal olevad läbipaistvad taskud. Arvan, et võib olla ka midagi muud ja mitu, kuhu saab kaarte panna, et anda lapsele see valiku tegemise võimalus. Üks võiks olla näiteks karp, mille saab ööteemaliselt ära kaunistada, kaane sisse pragu teha ja laps paneb peale igat tegevust kaardi sinna sisse. Teine variant võiks olla mingi A3 paber, kus on iga kaardi kujutis juba olemas, kui laps on oma toimingu sooritanud, paneb ta kaardi sobivale kohale sellel paberil.

  1. kui laps hakkab vaidlema, et tahab veel üht muinasjuttu, siis võib vastata, et ta valis kuulamiseks oma loo/lood, see/need on loetud ja emme-issi lähevad teise tuppa, kuid sina võid veel enne unne jäämist raamatust pilte vaadata. Uneaja kaardi peaks panema ilmselt siis ära, kui vanemad on veel toas.
  2. Kui te kasutate tavaliselt sõna magama, siis võib-olla proovida teisi sõnu selle asemel – unne, tuttu, tudile… Sõna magama võib olla lapsele raevuhoo päästikuks, kui ta ei taha seda teha.
  3. Kui te lasete lapsel ennast haripunkti kruvida, siis ei aita enam miski, saate ainult oodata, kuni see üle läheb. Kui ta muutub endale ohtlikuks, siis on mõistlik tal selja tagant ümbert kinni võtta nii, et ta ei saa oma randmeid liigutada, ja enda vastu suruda.
  4. Mõelge, mis sel päeval juhtus, kui lapsel on uneajatantrum, mida ta sõi ja kuidas ta on ülejäänud osa päevast käitunud.
  5. autosse-mineku-tantrumite puhul soovitan tavaliselt kasutada üleminekumänguasja, küllap tasub proovida ka magamamineku mänguasja, see tähendab, et ta saab selle enda kätte ainult magamamineku ajaks. Hommikul tuleb see jälle panna kuhugi silma alt ära. See asi saab tulla ainult magamamineku ajaks lapse juurde, kui kõik on rahulikud (päeval ta näiteks magab oma kohas). ta saab tulla siis, kui kõik on vaikse häälega, sest tal on väga tundlikud kõrvad. Soovitan vältida sõna ei-d, ja seda üleüldse, ehk et sõnastage kõik oma keelavad laused ümber siitlis „saad siis kui“, ehk et mitte mänguasi ei tule/ei saa tulla, sest sa karjud, vaid mänguasi saab tulla siis, kui kõik on vaikse häälega. „Ei“ võib olla lapse raevuhoo käiviti. Üldse pole mõtet uneajal midagi lapsele loogiliselt põhjendada, piisab kui öelda, et magada on vaja selleks, et homme oleks rohkem jõudu mängida.
  6. peate ka jälgima, et ei tekiks olukorda, mil laps saab aru, et te üritate kõigest väest tema tantrumit ära hoida – sellest saab alguse manipuleerimine, vanemate konksu otsas hoidmine ja jooksutamine.
  7. ja loomulikult vaadake üle lapse menüü – suhkur ja raskesti seeditav toit teeb ka magamamineku raskeks.

Read Full Post »

Temaatika on aktuaalne seoses vägivalla ja kiusamise kui tõsise sotsiaalse probleemi ja sellele lahendusvõimaluste leidmisega ühiskonnas. Kiusamise ohvriks võib langeda igaüks ja igal ajal ning kuigi teatud määral saab seda prognoosida, on kiusamine suures osas ettearvamatu. Oht langeda kiusamise ohvriks on nendel, kes erinevad kaaslastest mingil moel või tõrjutakse neid väljakutsuva käitumise pärast.  Ohvrid võivad kogeda üksindust, viha, kurbust, teiste põlgust, hirmu, allasurutust, mahajäetust või kättemaksuhimu. Kannatades pidevat väärkohtlemist, kaotavad nad tunde, et on midagi väärt ning on pidevalt depressioonis. Kui depressioon süveneb siis rünnakud ja madal enesehinnang võib viia ka enesevigastamise või enesetapuni. Ohver võib karta, et kui ta räägib kiusamisest, siis kiusajad saavad teada ja kiusavad teda veel rohkem. Kiusamise ärahoidmine on tähtis tegur sotsiaalse tõrjutuse vältimiseks. Kiusamine mõjub tegelikult mõlemale osapoolele halvasti. Kiusaja saab järjest julgust juurde oma teost ja kiusatav võib rohkem ja rohkem endasse tõmbuda. Aga ta võib ka ise agressiivseks muutuda.

artikkel

Read Full Post »

Lapse mäng

Mängimine on kindlasti laste lemmiktegevus. Mängus on lapsed eksperdid, osates oma mängu sihipäraselt muuta ja laiendada. Oma olemuselt on mäng justkui harjutamine, mis aitab kaasa lapse võimete arengule. Mängimine on eelkoolieas lapse jaoks tema põhiline tegevus. Selle käigus omandab ja kinnistab laps uut teavet, uusi oskusi, peegeldab tundeid ja soove, õpib suhtlema, omandab kogemusi ja käitumisreegleid. Mänguoskus on kõigi üldoskuste ning õppe- ja kasvatustegevuse eri valdkondade oskuste ja teadmiste arengu alus. Mängu käik ja tulemused pole mängu alguses laste jaoks sugugi alati kindlad ega selged. Kõik lapsed on omaette isiksused oma vajaduste, oskuste ja soovidega. Aga mäng toimub erinevate isiksuste kokkuleppel ja selle suhtes heidetakse tavaelu reeglid kõrvale.

Tänapäeval toimuvad koolidesse sisseastumiskatsed, loodud on eelkoolid ja lapsed käivad eraõpetajatelt kooliks ettevalmistavaid tunde saamas. Vanemad avaldavad vahel seisukohta, et lapsed ei peaks nii palju mängima, on vaja kooliks ette valmistada, juba üsna varakult sellega pihta hakata. Mänguliselt õppimine aga on iseenesestmõistetav lasteaia õpetajatele, personalile, lastele, aga mitte veel lastevanematele. Olen seisukohal, et mängida on vajalik, sest just see on tõukejõud lapse vaimseks arenguks. 6–7aastane laps tunneb mängust rõõmu ning on suuteline mängule keskenduma. Ta rakendab mängudes loovalt oma kogemusi, teadmisi ja muljeid ümbritsevast maailmast. Laps täidab mängudes erinevaid rolle ja järgib mängureegleid ning oskab neid teistele selgitada. Ka suudab 6-7 aastane laps mängu käigus probleeme lahendada ja jõuda mängukaaslastega kokkuleppele. Ta tunneb rõõmu võidust ja suudab taluda kaotust võistlusmängus.

Mäng on efektiivne tegevus, millega kaasneb spetsiifiline teadvus teisest reaalsusest või ümber sõnastatuna, tavalise elu reaalsus ei kehti laste mängudes. Mängus kujuneb välja võime eristada konkreetset asja tema kasutamisviisist, eset tema nimetusest. Ka mängu vaadelda on tore. Lapsevanem võiks seda võrrelda teatrietendusega. Oma emotsionaalsuselt, tunnete rikkuselt meenutab ta seda kindlasti. Igasuguste mängude puhul on oluline tegevuse vabatahtlikkus, rangete eesmärkide puudumine. Mäng peabki olema mäng – midagi kasutut. Aga just see „kasutu” arendab ja tugevdab lapse enesehinnangut, millele edaspidi rajaneb täiskasvanu tegemis- ja liikumisrõõm. Mängult võib maailm olla hea ja kaunis ning selline mänguvõimalus teeb meile alati palju rõõmu. Mäng on seda fantaasiarikkam, mida rikkamad on kujutlused tegelikkusest. Mängu juurde ei sunnita kunagi kedagi, see on lapse jaoks vabatahtlik tegevus.

Kasutatud kirjandus:

Eesti Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava 2008, Tallinn

Read Full Post »

Nii käitumise kui isiksuse probleemid võivad olla tingitud püüetest toime tulla liigse ärevuse või ängiga. Liigset ängi esineb rohkem isiksuse probleemidega lastel. Käitumisprobleeme esineb sagedamini lastel, kelle ärevuse tase on suhteliselt madal, s.t lastel, kellel jääb vajaka normaalsest ärevusest, mis paneks nad tundma muret teiste õiguste ja tunnete või oma käitumise tagajärgede pärast. Suur osa probleemsest käitumisest on emotsionaalse tagapõhjaga. Ärevus ja äng ning käitumine, mille nad esile kutsuvad, mõjutavad vastastikku üksteist. Vanemate poolt tõrjutud lapsed kipuvad olema vaenulikud, agressiivsed ja emotsionaalselt väga tundlikud ning kergesti mõjutatavad. Mõned probleemse käitumise tüübid – näiteks hüperaktiivsus – võivad olla seotud häiretega kesknärvisüsteemis. Hüperaktiivse lapse raskused näivad tulenevat tema kalduvusest reageerida ärritajatele, millele teised ei pööra tähelepanu või mida nad ei märka.

Mõned spetsialistid väidavad, et käitumisprobleemid on tingitud toidu kunstlikest värvainetest, maitseainetest ja konservantidest. Autistlike käitumisjooni mõjutab vähenemise suunas nisu- ja piimavaba dieet. Viimastega ühinen oma arvamuses ka mina. Inimest mõjutab tugevalt see, mida me sööme, mis kehasse ladestub. Inimest mõjutab see, mis on meie ümber. Elektrilained, auto heitgaasid, elektriseadmed kodus. Võib kohe argumendina kõlada, et siis on kõik meie ümber mürk ja vahet pole nii kui nii. Sedasi ei saa elada jne. mina väidan kangekaelselt vastupidist. Saab valida oma menüüd, kohandada elukeskkonda. On firmasid, kes valmistavad suhteliselt ohutuid tooteid. On looduspoed jne. Ei maksa olla laisk ja söögiks pakkuda pooltooteid. Ei maksa oma lapse juures, eluruumides suitsetada. Ei tohi last jätta televiisori ette vedelema. Kui te seda parasjagu ei vaata, lülitage see välja. Ärge hoidke lapse toas elektriseadmeid. Telekat pole tema tuppa vaja. Ärge lubage lapsel süüa jumal teab mida. Kõik maiustused on lubatud, kuid harva.

Mida teha halva käitumise puhul? Kuulake oma lapsi. Kõige efektiivsemaks suhtlemistehnikaks on aktiivne kuulamine. Tuleb ära kuulata, mida lapsel on öelda. Kui laps teeb midagi hästi, siis tunnustage seda. Algul võib tasu olla selgelt märgatav ja konkreetne nagu komm ja kallistused. Raha andmist, näiteks kodutööde sooritamise eest, ma ei poolda. Tunnustamine peab toimuma kohe, kui ta on hästi käitunud, mitte hiljem. Algul võib last tunnustada iga kord, kui ta hästi käitub. Hiljem, kui positiivne käitumine on kinnistunud, ei pea enam iga kord positiivset käitumist tunnustama. Jonnimine võib takistada tarvilike käitumisoskuste omandamist. Lapse jonn võib väljenduda nii karjumisena kui ka hoopis jõulisemalt, täiskasvanute või teiste laste löömisena. Tähtsamaiks punktiks jonnihoogudega toimetulekul on: ärge laske end heidutada. Jääge rahulikuks ja mõistlikuks. Ta ilmselt püüab teie üle võimu saada ja ei pruugi ise oma taotlusest teadliki olla. Jonnihoog muutub tugevamaks, kui sellele järele anda. Lapse väärkäitumise ignoreerimine annab positiivseid tulemusi ainult siis, kui seda tehakse koos lapse positiivse tunnustamisega. Avatus tähendab, et inimene on avatud tunnetele, väärtustele, ideedele, uuele. Avatud inimene kuulab ära, mida teistel on öelda ja võtab vastu ka enda arvamusega vastuolus olevat informatsiooni, nii kiitust kui kriitikat enda suhtes (Kriis ja kriisisolija abistamine, Tallinn 2002). Elus saavad need inimesed, kes on soojad, abivalmis, heatahtlikud paremini hakkama. Suhtlemisel nii lapse kui ka täiskasvanuga tuleb olla sihikindel. Sihikindel inimene kontrollib oma eesmärke. Ta teab, mida tahab saavutada ning kontrollib oma tegevust.

See, kuidas me reageerime sündmustele, olukordadele, sõltub paljuski sellest, millise stressoriga on tegemist. Me puutume stressoritega kokku iga päev. Need on pisiprobleemid, tülid, ebaõnnestumised jne. nii nagu meie, täiskasvanud, nii reageerivad ka lapsed stressoritele. Inimesed, sealhulga lapsed, võivad jääda isegi füüsiliselt haigeks või väljendada kehalisi sümptomeid (kõhuvalu, peavalu, sügelused jne), kui nad elavad üle nende jaoks traumeeriva sündmuse. Stressoriks võib olla ükskõik milline muutus igapäevaelus, mis lõhub senist rutiini. Ka lasteaias, koolis käimine võib olla stressi tekitav. Kõik inimesed hindavad sündmusi erinevalt, reageerimine stressile on isikupärane. Reageerida võib abituse tundega, vihaga, agressiivsusega jne. nii, et veelkord – säilitage kainet meelt, suhelge oma lapsega ja muutke oma elukeskkonda nii lapsesõbralikuks ja mürkaine-müravabaks kui vähegi saate.

Read Full Post »