Kes Sa tegelikult oled

Ükski mõte, mida oled enda kohta mõelnud, ükskõik kui tunnustav või mahategev see ka poleks olnud, ei ole Sina ise. See on lihtsalt mõte. Tõde selle kohta, kes sa oled, ei saa olla mõte, sest see ongi mõtete allikas. Tõde selle kohta, kes Sa oled, ei saa sõnadega edasi anda ega defineerida. Sõnad nagu hing, valgus, Jumal, tõde, kõrgem mina, teadvus, universaalne tarkus, pühadus – kuigi need sõnad võivad anda aimu tõe ülevusest, ei küündi nad siiski kirjeldama Sinu piiritut olemust. Ükskõik, kes Sa enda meelest oled: laps, noor, ema, isa, vanur, terve inimene, haige inimene, kannatav inimene, valgustatud inimene – alati on kõige selle taga Sinu enese tõde. See ei ole Sinust eraldi. See on nii lähedal, et Sa ei suuda uskuda, et see oled Sina. Seda tõde selle kohta, kes Sa oled, ei mõjuta ükski arvamus selle kohta, kes Sa oled, ükskõik kui rumal või tark, madal või ülev see ka poleks.

Tõde selle kohta, kes Sa oled, on sellest kõigest vaba. Sa juba oled vaba ja ainus asi, mis takistab Sul seda vabadust teadvustada, on Sinu enda takerdumine mõnesse mõttesse selle kohta, kes Sa oled. See mõte ei hoia Sind eemal päriselt olemast Tõde selle kohta, kes Sa oled. Sa juba oled see tõde. Mõte takistab Sul üksnes teadvustamast seda, kes Sa oled. Ma palun Sul suunata oma tähelepanu sügavale selle sisse, mis on alati kohal olnud, varjamatult oodates enda eneseteadvustamist. Kes Sa oled päriselt? Kas Sa oled mõni kujutelm, mis kerkib esile Sinu meeles? Kas Sa oled mõni aisting, mis kerkib esile Sinu kehas? Kas Sa oled mõni emotsioon, mis läbib nii Sinu meelt kui keha? Kas Sa oled miski, mida keegi teine Sinu kohta on öelnud, või oled Sa mäss selle vastu, mida keegi teine on Sinu kohta öelnud? Need on vaid mõned eksiteedest, mis viivad Sind Sinu tõest eemale. Kõik säärased määratlused tulevad ja lähevad, kord sünnivad ja siis surevad. Tõde selle kohta, kes Sa oled, ei sünni ega sure. See on olemas enne sündi, kogu elu jooksul ja ka pärast surma. Avastada tõde selle kohta, kes Sa oled – see on enam kui võimalik, see on Su sünnipärane eesõigus. Sa võid arvata, et see avastus ei ole Sinu jaoks, et praegu pole selleks õige aeg, et Sa ei ole seda väärt, et Sa ei ole selleks valmis, et Sa juba tead, kes Sa oled, kuid nende mõtetega püüab Su meel Sind alt vedada. On aeg võtta see „mina“ mõte vaatluse alla, et välja selgitada, kui usaldusväärne see mõte tegelikult on. Selles vaatluses peitub võimalus selle ülima teadvuse jaoks, kes Sa oled, viimaks ometi end ära tunda.

Kõige tähtsam küsimus, mida eales endalt küsida, on: „Kes ma olen?“ Teatud varjatud moel on see küsimus olnud Sinu jaoks oluline kõigis eluetappides. Igasugune tegevus, olgu see kas individuaalne või kollektiivne, on algselt ajendatud enesemäärangupüüdlusest. Tavaliselt otsitakse sellele küsimusele positiivset vastust ja põgenetakse negatiivse vastuse eest. Kui aga see küsimus enam ei ole varjatud, siis selle küsimuse hoog ja vägi suunavad otsingu tõelise vastuse poole, mis on piirideta, elav ja täis üha süvenevat mõistmist. Sa oled kogenud nii edu kui ebaõnnestumisi. Pärast teatavat etappi, varem või hiljem, mõistad Sa, et ükskõik kuidas oled määratlenud seda, kes Sa oled, sellest ei piisa. Kuni see küsimus pole saanud tõelist vastust, vaid on saanud üksnes tavapäraseid vastuseid, säilib Sinus alati mõistmisenälg, sest ükskõik, kuidas Sind on määratlenud teised, heasoovlikult või mitte, ja ükskõik, kuidas Sa ise oled end määratlenud, ükski määratlus ei too kaasa jäävad kindlust. See hetk, mil mõistad, et ükski vastus pole olnud piisav, on kõige olulisem. Seda hetke on tihti nimetatud vaimse küpsuse hetkeks, vaimse täisealisuse hetkeks. Sellest hetkest alates saad Sa teadlikult uurida seda, kes Sa päriselt oled. Küsimuse „kes ma olen?“ vägi ja lihtsus paiskab meele tagasi isikliku identiteedi juurte juurde, põhilise eelduseni: ma olen keegi. Selle asemel, et seda eeldust automaatselt tõeks pidada, võid Sa vaadata sügavamale. Ei ole raske näha, et see esialgne mõte, „ma olen keegi“, kutsub esile igat sorti pürgimusi: olla parem keegi, rohkem kaitstud keegi, keegi, kellel on rohkem naudinguid, rohkem mugavusi, rohkem saavutusi. Ent kui see kõige esmasem mõte seatakse kahtluse alla, siis kohtub meel selle minaga, keda eeldati olevat lahus otsitavast. Seda nimetatakse enesevaatluseks.

See kõige olulisem küsimus – „kes ma olen?“ – on küsimus, mida on kõige rohkem eiratud. Me kulutame suurema osa oma elupäevadest endile või üksteisele kinnitamisele, et me oleme keegi tähtis, keegi tähtsusetu, keegi suur, keegi väike, kegi noor, keegi vana, ealeski kahtlemata selles kõige esmasemas eelduses: kes Sa päriselt oled? Kuidas võid kindel olla, et oled just see? Kas see on tõde? Kas tõesti? Kui Sa suunad oma tähelepanu küsimusele: „kes ma olen?“, siis võib juhtuda, et märkad isikut, kellel on Sinu nägu ja keha. Kuid kes on see, kes on isikust teadlik? Kas Sina oled see objekt, või oled Sa teadvus, mis objekti teadvustab? Objekt tuleb ja läheb. Lapsevanem, laps, armastaja, hüljatu, valgustatu, võitja, võidetu. Kõik need identiteedid tulevad ja lähevad. Teadlikkus nendest identiteetidest jääb alati kohale. Ekslik samastumine mõne objektiga teadvuses toob endaga kaasa ülisuure naudingu või ülisuure valu ja lõputu kannatusteahela. Kui Sa oled valmis valeidentiteedist loobuma ja vahetult ning täielikult taipama, et Sa oled teadlikkus ise ja mitte need ajutised määratlused, siis oled Sa lõpetanud enese otsimise mõtete hulgast. Kui küsimusele „kes?“ järgnetakse siiralt, ehtsalt, kuni selle küsimuse allikani välja, siis ilmneb määratu, vapustav tõsiasi: seal ei ole mingit isikut (idenditi)! On ainult piiritlematu, piiritu mõistmine, et Sa oled lahutamatu kõigest muust. Sa oled vaba. Sa oled täielik. Sa oled lõpmatu. Sul ei ole otsa, Sul ei ole äärt. Iga mõte Sinu kohta tekib Sinus ja kaob tagasi Sinusse. Sa oled teadlikkus ja teadlikkus on teadvus. Lase nüüd kõigil enesemääratlustel surra. Las nad lähevad, ja vaata, mis jääb alles. Vaata seda, mis iialgi ei sünni ega sure. Tunne kergendust sellest, et said maha panna enesemääramise koorma. Koge selle koorma tegelikku ebareaalsust. Koge rõõmu, mille siit leiad. Puhka oma tõelise olemuse lõputus rahus, enne ühegi mina-mõtte tekkimist.

(tõlge Gangaji tekstist Who You really are)

Read Full Post »

Hetkega õnnelikuks!

Kas pole mitte kummastav, et õnne leidmise valemit otsitakse raamatutest, õnnelikuks loodetakse saada mööda pidusid kolistades, mõned kalduvad uskuma, et leiavad õnne, kui avavad külmkapi. Liigagi paljude jaoks on õnn teises inimeses. Tõde on muidugi rabavalt lihtne – õnn on sinus endas. Miks on inimesel vaja asjad keeruliseks mõelda, on müsteerium, mille juured, muide, võivad peituda juba tema üsakogemuses. Nii või teisiti on meeleolu seisund otsustamise ja valikute küsimus. Häda on lihtsalt selles, et inimesed ei mäleta seda.

Selleks, et kiiresti negatiivsusest välja tulla, soovitan kasutada nelja sõna, mida ma nimetan Kuldseks Nelikuks:
1. Teadvusta – märka, et sinus tekkis reaktsioon. Seda sama märkamist kasuta, kui sinus tekivad näiteks söömisimpulsid, ära torma kohe kööki. Impulss võib tekkida ka arusaamatu rahutuse näol, mis paneb ühe tegevuse pooleli jätma ja teist alustama ja nii korduvalt.
2. Tuvasta – anna tundele nimi. Kas see on hirm, alandustunne, viha? Mõni inimene tekitab ka ilma suhtlemiseta negatiivseid tundeid. Söömisimpulss viitab puudustundele, hirmule, et mul on midagi puudu (raha, armastus, rõõm vms). Rahutus ütleb, et midagi on tegemata või jäänud tähelepanuta. Kui sul ei ole hetkel suhtlemist pooleli ja on lihtsalt kurb olla, siis küsi endalt, miks ma ei ole praegu õnnelik? Sellisel juhul tuvasta, mille ümber on su mõtted keerelnud. Mõnikord on asi selles, mida keegi ütles. Siis saad muuta oma suhtumist. Mõista, et inimesed on inimesed ja nad ütlevad vahel ebasobivaid asju. Ära tee endast ohvrit mõeldes, miks ta küll sedasi mulle ütles, mis ma talle teinud olen. Kui keegi ütleb midagi halvasti, siis pea meeles, et see, mis ta ütles, ei ole öeldud sinu kohta. Öeldu on tema enda emotsionaalne tasakaalutus või ebakindlus, seega ära võta seda endasse, ära anna sellele tähendust.
Tasub ka tähele panna, mida oled söönud ja joonud. Kui tarbid näiteks palju suhkrut, kohvi, töödeldud ja värv- ning säilitusainetega toitu (mis kõik kokku on lõppeks ikkagi lohutustoidud), siis on su kehas vedeliku puudus. Juba kerge vedeliku puudus võib inimese muuta ärrituvaks, laisaks ja tujukaks, kuid klaas vett võib enesetunde juba parandada. Tasub jälgida, kuidas ennast tunned peale mingi toidu tarbimist (seega on mõistlikum süüa ilma teleka ja muude tähelepanusegajateta)
3. Vabasta – lase see tunne endast lahti. Lõdvesta oma lihased järgemööda varvastest peani, proovi lõdvestada oma siseorganeid, hinga see tunne välja. Kujutle ennast lõkke ääres seismas ja see tunne ära põlemas.
4. Asenda – keskendu rõõmule, armastusele, küllusele, tänutundele. Võid endale need sõnad panna sümboliteks, näiteks pehme ja roosa süda, mõni irvhammas. Mu õel on näiteks andekas võime teha igasugu vahvaid nägusid, nendele mõtlemine teeb alati tuju heaks. Kujutlesin ükskord eksamikomisjoni öösärkidesse ja päkapikumütsidega – ja enamus pingest kadus. Mõtle enda jaoks kümme asja, mille eest oled tänulik. Nendele asjadele mõtlemine paneb head tunded kiirguma üle kogu keha. Tänulik võib olla laste eest, päikese eest, võimaluse eest jões ujumas käia jne. Laienda tänutundmist igasse olukorda ja paika. Kui oled kontoris, vaata enda ümber ja leia, mille eest tänu tunda. Mulle isiklikult meeldivad väga toataimed. Aga see võib olla ka tänu vahva kolleegi või heade töövahendite eest. Aias olles tunnen tänu võimaluse eest palja jalu murul käia ja varbad mulda suruda. Tänu tundmine oma elu mõnusate asjade eest saadab Kõiksusele sõnumi – palun seda veel! Siinkohal meenub mulle üks anekdoot mehest, kes kirus bussis istudes oma irisevat naist, ülbet ülemust ja võhiklikku naabrit ja üldse kõike. Ingel seisis ta selja taga ja kirjutas üles: irisev naine, ülbe ülemus, võhiklik naaber, ja mõtles seal juures: kummalised soovid, aga kui ta neid tahab, mis siis ikka!
Seega keskendu heale, leia see hea igast olukorrast üles.

Oma tuju tõstmiseks piisab vahest lihtsalt enda liigutama hakkamisest. Igasugune füüsiline tegevus vabastab energiatõkked ja endorfiin, mis teeb tuju heaks, pääseb valla. Piisab kasvõi kohapeal jooksmisest. Põhiline on rõõmu jaoks muidugi huumor. Oma rasketel eluperioodidel olen lausa palvetanud, et mul jumala eest huumorimeel alles jääks. Mäletan, kuidas mu sõbranna lõkerdas keset kohvikut naerda, kui rääkisin talle mälestusi oma vägivaldsest abielust. Perspektiivi nihutamine huumorinurga alla treenib sinus nägema elu helgemat poolt ning asju ja olukordi mitte liiga tõsiselt võtma. Probleemile keskendumine toodab lihtsalt probleemi juurde.

Väike meelespea

1. Sa oled juba õnnelik
Õnnetus üritab sind veenda, et oled õnnetu. Igati mõistlik on sellistest uskumustest/mõtetest loobuda. Aitab, kui kujutled, kuidas need mõtted muutuvad järest väiksemaks täpiks, kuni toimub miniplahvatus ja neid pole enam.
2. Naeruväärista oma sisemist Kriitik-Mutikest. Võid kujutleda, kuidas ta lendab kaugele õhku nagu tühjenev õhupall ja ütle talle hellalt naeratades dadaaaa…
3. Tõsta endast prügi välja ja pane asemele head mõtted. Ümbritse end häid mõtteid soodustavate asjadega. Näiteks küünlaleek on stressi vabastava toimega nagu ka toataimed ja üldse soe suvine roheline värv. Seega on hea mõte rohelisi asju soetada.
4. Tee oma päevakavas ruumi häid mõtteid tekitavatele tegevustele (kallista, jaluta koeraga, tee midagi täiesti uut, päevita, tõsta mööblit ümber jne).
5. Mediteeri – see aitab sul viibida käesolevas hetkes, mis on õnnelikolemiseks esmatähtis. Mediteerimine õpetab ka vaikima, mis on oluline selleks, et olla püsivas kontaktis Jumalikuga. Vaikimine on lisaks tõhus viis säästa energiat, mis muidu rääkimise kaudu asjatult ära jagatakse. Dr Herbert Benson tõestas muide 1960, et mediteerimine aitab kehal terveks saada. Ja mis peamine – mediteerimine aitab aju ümber häälestada. Üks uurimus näitas, et kui mediteeriti kaheksa nädala jooksul kuus päeva nädalas ja üks tund päevas, siis muutusid katsealused õnnelikumaks. Järeluurimus näitas ka, et nende inimeste ajuhäälestus oli muutunud ehk nende vaimne õnnelikkuse tase oli tõusnud ja nad olid muutunud empaatilisemaks. Lisaks oli nende immuunsüsteem paranenud. Uuringud näitavad ka, et pikaajaliste mediteerijate aju on suurem ja regulaarsed mediteerijad ei kaota oma aju hallainet nii nagu see juhtub mittemediteerijatega. Mediteerijate ajukude on märkatavalt tihedam eesaju koores, mis vastutab tähelepanu ja kontrolli eest. Leitud on ka, et mediteerimine muudab inimese intelligentsemaks ja stressile vastupidavamaks.
6. Tee kellelegi midagi head.
7. Leia uus raamat (vahel on selleks ka film), mis sind inspireerib.
8. Põhimõtteliselt on nii, et sul juba on see, mida sa tahad, mis sind õnnelikuks teeb, pead lihtsalt sellele oma tähelepanu suunama.

Read Full Post »

Muuda oma olevikku

Kõik universumis on pidevas liikumises. Kõik, mis on, muutub igas hetkes. Inimestel on aga kombeks kasvõi oma elu ja tervise hinnaga neid muutusi pidurdada ja takistada.

Inimaju on väga tõhus jätmaks meelde kogu õpitu ja selle, kuidas reageerida erinevatele sündmustele. Samuti pakub aju meile väga lahkelt erinevaid soovitusi, kuidas oma igapäeva elus otsuseid langetada. Näiteks, kui reageerid pidevalt teatud moel mingitele sarnastele sündmustele, siis jätab su abivalmis aju selle meelde ja iga kord, kui selline sündmus uuesti aset leiab, soovitab aju seda lahendada tavapärasel moel – vastavalt väljakujunenud mustrile. Ühest küljest on see tore, kui soovitus on abistav. Näiteks, kui kõrvetad sõrme, siis soovitab aju selle külma vee alla panna. Kuid teisest küljest pole see eriti hea, kui soovitus on kahjustav, näiteks nälja korral hamburgeri söömine.

„Kui ilmneb stressirohke olukord, skaneerib aju oma mälupanka, otsides eelnevaid stressirohkeid kogemusi, kuni leiab sobiva,“ selgitavad SüdameMatemaatika Instituudi poolt väljaantud raamatu „Depressiooni muundamine“ autorid. „Seejärel päästab see valla samasugused emotsionaalsed reaktsioonid nagu sul olid eelmisel korral – näiteks ärevuse, valu, alistumise või depressiooni.“

Nii või teisiti peaksid meeles pidama, et aju on sinu teenistuses. Sa võid muuta valiku mustrit igal ajal. Asendades ajju salvestunud negatiivse reageeringu mustri südamest tuleva positiivsega, saab alguse muutuste omaksvõtmine.

Inimese süda on uskumatult arukas. Uurijad on leidnud, et inimsüda on intelligentne, sellel on aju. Kui aju sinu peas soovitab mingitele sündmustele reageerimiseks viha või teisi negatiivseid reaktsioone, võib sinu süda sellesse valikusse sekkuda.

SüdameMatemaatika Instituudi uurimused on näidanud, et süda on keerukalt seotud emotsionaalsete vastustega, mida inimene valib. Kui mõtled näiteks mõnele juhtumile, mil sul „sõitis katus ära“ – kas mäletad hetk enne seda välgatanud mõtet, et sa võiksid reageerida teistmoodi? Pole kahtlustki, et on olnud palju juhtumeid, mil oled otsustanud teha pausi enne, kui reageerid vihaselt, hukkamõistvalt, kartlikult jne. Inimesed kirjeldavad seda järgmiselt „Mul oli südames selline tunne…“ või „Mu süda ütles mulle“ või „Mu südametunnistus ütles…“. Sellistel hetkedel võid sa valida kas oma pea või südamega. Kui sul on eelnev valmisolek omaks võtta muutus, siis saad paremini hakkama targema valiku tegemisega.

Kui oled pühendunud soovile võtta omaks muutused, siis tähendab, et oled avatud võimalusele muutused ellu viia. See tagab samuti, et ükskõik, mis su elus ka ei juhtuks, sa valid armastuse, kaastunde, tänulikkuse ja hoolimise teiste suhtes.

Muutustele vastuvõtlikkuse eelised:

·         Paindlikkus – sa pole olukordadele reageerides tormakas ega tee valikuid tingimata nii nagu oled seda tavaliselt teinud.

·         Võimalus – nähes asju uuest vaatenurgast, on nagu avada esimest korda ust. Sul tekib võimalus näha avarduvaid võimalusi.

·         Energia säästmine, väiksem stressikogemus – muutusele vastuseismine röövib energiat, mõnikord isegi väga palju, ja surve muutumiseks, nii elust, kui endast tulenev, võib olla väga stressirohke.

·         Moraalne kompass – teadmine, et oled valmis oma südame panema kõigisse oma tegemistesse, aitab hakkama saada ebakindlatel, keerulistel, kurbadel ja väljakutsuvatel aegadel.

Mida teha muutuste korral – sel hetkel, kui oled pühendunud muutuse vastuvõtmisele, oled andnud oma südamele juhtiva rolli otsuste tegemisel. Seega, kui pead sekundi murdosa jooksul otsuse vastu võtma, on su süda otsuse tegemisega juba seotud ja instrueeritud andma, võimalik, et rohkemgi kui üht tarka vastust. Kui tead, et on käes aeg liikuda välja oma mugavustsoonist – emba muutust!

Õnneks ei pea sa kogu aeg tegema suuri otsuseid „kohe nüüd ja praegu“. Muutustega hakkamasaamise hõlbustamiseks võid praktiseerida lihtsat sidusust suurendavat harjutust, et tõsta oma pühendumist ja paindlikkust:

·         Hinga sügavalt, kuid normaalselt ja kujutle, et hingad läbi oma südame piirkonna. Jätka kerget hingamist, kuni leiad endale sobiva loomuliku sisemise rütmi.

·         Keskendu oma südame piirkonnale, sinu rinnaku keskpunktile. Võid sinna ka oma käe asetada.

·         Jätkates südamehingamist ja südamele keskendumist, aktiveeri head tunded nagu tänulikkus, armastus ja hoolimine. Kõige lihtsam viis selle tegemiseks on meenutada mõnda sulle erilist paika, kus oled viibinud või armastust, mida tunned mõne lähedase, sõbra või lemmiklooma vastu.

·         Tee südamehingamist mõni minut kaks kuni kolm korda päevas.

Muutustega on seotud ka „Kasvamise seadus“ ja „Kahanemise seadus“. Kui oled nagu enamik inimesi, siis ilmselt hävitad sa oma elu kasutades „Kahanemise seadust“, sest meid kõiki programmeeritakse seda valima ühiskonna, kooli, meedia ja meie vanemate poolt.

Märgid, mis näitavad, et kasutad „Kahanemise seadust“:

·         Kritiseerid teisi

·         Kaebled

·         Oled rahalistes raskustes

·         Pead vimma

·         Oled teiste suhtes nördinud

·         Tunned hirmu

·         Halb tervis

·         Kaebled hindade üle

·         Madal enesehinnang

·         Kaebled valitsuse üle

·         Usud, et ei suuda raha teenida majanduses toimuva tõttu

Oodates teistelt suuri tegusid, nähes teisi jõukate ja edukatena, praktiseerid „Kasvamise seadust“. Aga siiski näevad enamus inimesi elu kui midagi jäika ja määratut. Näiteks, kui mõned sinu perekonnaliikmetest tunduvad laisana ja sa räägid nendest kui laiskadest inimestest, siis praktiseerid „Kahanemise seadust“.  Kuldreegel on aga see – kunagi ära näe inimesi nagu nad on, vaid nagu sa tahad neid näha. Ja soovi neile kindlasti head.

Mida tavaliselt ei teadvustata on tõsiasi, et inimesed võivad su mõtteid ja energiat tajuda, kuigi nad ise ei pruugi aru saada, mis neid mõjutab. Aga kui nad usuvad sinu uskumist nende laiskuse kohta, siis nad jätkavad laiskolemist või õelolemist jne.

Sinu mõtted aitavad tegelikkuses teisel inimesel jääda kinni oma seisundisse/olukorda. Inimese mõtted teiste kohta mõjutavad üksteist dramaatiliselt, sest alateadlikult on kõik inimesed telepaatilised. Mõned meist on seda ka teadlikult.

Ja loomulikult mõjutavad su mõtted sind ennast ka. Kui mõtled endast, kui käpardist või ujedast inimesest, siis seda sa ka oled. Kui arvad kindlalt, et sa ei saa toortaimetoitlusega hakkama, siis seda sa ka koged.

Kui soovid küllust, tervist ja rõõmu, siis soovi seda teistele ja endale täpselt samamoodi. See mida soovid teistele, tuleb sulle endale. Kujutle oma lähedasi ja sõpru elamas külluses, neil on kõike, mida nad soovivad. Kujutle, et neil on külluses armastust ja rõõmu ja tee seda vaatamata sellele, kuidas on nende tegelik hetkeolukord. Sa märkad, et nad on üsna kiiresti muutumas. Sama tee ka endaga – näe ennast tegemas suuri asju, näe ennast loovana, rikkana, armastava ja tervisest pakatavana.

Me kõik elame tegelikult Paradiisis, kuid oleme programmeeritud uskuma, et elame Põrgus. Kuidas mõelda, on valiku küsimus.

.

.

.

Kasutatud allikad:

http://rogerhaeske.com/?p=1793

http://www.heartmath.org/templates/ihm/e-newsletter/publication/2013/fall/embrace-change-in-life.php

Read Full Post »

Ole terve ja õnnelik

Uurijad väidavad, et viha, vimm ja süüdistamine, millest inimesed tihti palju aastaid kinni hoiavad, viib paljude tervisehädadeni, ja et andestamisel on ennetav ja raviv toime.

„Andestamine ja vana valu vabaks andmine oma energiaväljast on sama, kui oleksid käinud vaimse ja emotsionaalse puhastumise vannis,“ ütleb SüdameMatemaatika (HeartMath) rajaja Doc Childre. „Inimesed küürivad oma kehasid küll igapäevaselt, kuid ladustavad samas negatiivse, mürgise rämpsu oma vaimsesse ja emotsionaalsesse välja paljudeks aastateks, ilma seda puhastamata.“

Sellised negatiivsed emotsioonid nagu viha, vimm ja süüdistamine võivad põhjustada stressi, mis mõjutab keha seisundit. Ja kui on stress, siis on olemas potentsiaal kõikvõimalikeks füüsilisteks, vaimseteks ja emotsionaalseteks probleemideks. Kõrgenenud stressitase võib kahjustada immuunsüsteemi, mis omakorda kõrgendab riski jääda südamehaigustesse, kogeda kroonilisi valusid ja depressiooni paljude muude kurnavate seisundite hulgas.

Andestamatus on väga suur tänapäeva probleem. Oma kodulehel www.releasenow.org kirjutab üks mittetulundusühing järgmist: „Me usume, et andestamatus on meie aja kõige suurem hävitav probleem. Andestamatus võib hävitada suhteid, röövida meilt õnne ja mõjutada isegi meie füüsilist tervist. Kahjuks ignoreeritakse andestamatuse probleemi ja lükatakse see kuhugi tahaplaanile.

Andestamatus on probleem ja inimestel on vägi seda lahendada. Kuid andestamist ei õpi tegema üleöö. Selleks on vaja suhelda oma enda sisemise kriitikuga, samuti soovivad paljud inimesed enne andestamist teada, miks nendega valesti käituti – see teebki andestamise nii raskeks. Ja mõne aja pärast õpivad inimesed pigem elama mossitavate, põlgavate ja vimma täis inimestena, kui et proovivad uuesti andestamise protsessi läbi teha.

Andestamisele ei tohi läheneda kui kohustusele. Andestamine kui kohustuslik toiming ei ole efektiivne. See võib jätta esialgu mulje, et oled teinud midagi head, kuid pigem katab andestamist vajava probleemi kinni, mitte ei vabasta seda. Väide, et ma tean, et pean andestama ei ole sama, mis päriselt ka andestada. Vajalik on siiras soov ja pühendumus kuni raku tasandini välja see haiget teinud mälestus lahti lasta.

Andestamise harjutus

Järgnev harjutus aitab leida endas peituva südame paiga, milles peituvad heatahtlikkus, kaastunne, mõistmine ja andestamine.

• Mõtle isikule või olukorrale, mis on sulle meelehärmi põhjustanud ja kellele/millele soovid andestada
• Teadvusta kõiki mõtteid ja tundeid, mis on selle isiku või olukorraga seotud (s.h mineviku seosed, mälestused, viha, valu, pahameel jne) ja lase oma südametarkusel ja headusel nendesse olukordadesse voolata. Ükskõik kui tihti need mõtted ja tunded Su pähe kargavad, lihtsalt lase neile uuesti oma südametarkusel ja headusel paista. Süda puhastab!
• Samal ajal püüa armastust, kaastunnet ja andestamist saata sellele isikule või sellesse olukorda.

Märkused harjutuse kohta:

• Võib juhtuda, et pead harjutust tegema enne mitu korda, kui suudad oma mõtted allutada südame juhtimisele. Südame juhtimisel toimetades saavutad teistsuguse intelligentsuse taseme – seda teatakse ka kui südame tarkust. Südame tarkusel on võime kiirelt vabastada vanad vimmad ja valud, muuta sinu taju ja viia sind harukordsele mõistmisele.
• Andestamine võib olla raskeim asi, mida teha.  Inimesed arvavad tihti, et nad peavad oma valesti tehtud asju mäletama ja ennast selle pärast piitsutama, või muidu nad ei õpi sellest. Kuid tõde on tegelikult vastupidine.

Ühiskondlik arvamus ja koguni haridus on rajatud süüdistamisele ja häbistamisele, hinnangute andmisele ja võistlemisele. Kes ei saa tunnustust, tahab ja nõuab kiitust ning ei talu kriitikat. Tahtmatus olla halb, häbi, et ei olda piisavalt hea, tekitab haigusi, sest energia ei saa vabalt voolata. Samuti tekitab süütunne stressi ja haigusi – seepärast on väga oluline ka endale andestada. Praktiseerides südamest andestamist, mitte ainult mõistusega andestamist, puhastame oma energiakanalid ja häälestame oma süsteemi ümber uueks alguseks.

kasutatud allikaks: Be Healty and Happy: Forgive; Institute of HeartMath

Read Full Post »

Unenägemine ja sisekaemus

Unenäod on väga oluline osa inimese elust, sest nende üks eesmärke on meid kontakti viia sügavaima vaimse allika ja selle soovidega. Unenägude liigitusi on mitmeid, kuid nad peegeldavad lõppkokkuvõttes meid endid ja meiega toimuvat. Seepärast võib unenägude kohta öelda, et nad on hingepeeglid. Unenägudes ilmnevad hinge soovid ja kui neile ei pöörata tähelepanu, siis kaotab inimene nii oma energiat, kui ka oma sisemise nõuandja.

Unenägude sügavamaks mõistmiseks on vaja neisse uuesti tagasi minna. Unenägudesse taassisenemine ja selle mälestusega tegelemine on täpselt sama meetod nagu kasutatakse psühhoteraapias inimeste mälestustega tegelemisel. Oma unenäkku naastes, seda vaadeldes, tajudes ja vastuseid saades tegeleb inimene otseselt oma hinge tervendamisega – ehk teeb teraapiat.

Paraku on meil ärkvelolekus palju eelarvamusi ja piiranguid, mis laseb unenägu ainult osaliselt mõista ja meelde jätta. Seepärast on meelde jäänud unenäod justkui reisilt kaasa toodud postkaardid. Õppides unenäkku naasma arendatakse võimet mõista tulevikusündmusi puudutavaid sõnumeid, saadakse kontakti oma sisemise nõuandjaga, häälestutakse oma loovuse allikale ja õpitakse pooleli jäänu lõpuni viima. Selleks on vajalik vaid võime keskenduda ja oskus lõdvestuda, et lasta teadvusel unenäostseeni tagasi voolata.

Unenäopaikade taaskülastused toimuvad sageli teadvuse hämartsoonis – une ja ärkveloleku piiri peal. Taolised rändamised on selles une ja ärveloleku vahepealses maailmas sarnased šamaanide omale. Teadlikuks unenägijaks aitab saada, kui selles üleminekupaigas tekivate kujutlustega katsetada. Unenägudele mõtlemine, nendesse tagasiminek loob ühendustee järgmistele unedele – toon siinkohal näite naisest, kellele polnud 20 aastat ükski uni meelde jäänud. Iga öö oli tema jaoks lihtsalt must auk. Me vestlesime unenägudest ja ma palusin tal enne magamaminekut mõelda unedele ja sellele, mida ta näha tahaks. Järgmisel päeval teatas ta, et teab, et nägi und, aga ei mäleta täpselt mida. Kuid järgmise öö uni jäi talle juba meelde. Et ennast unenägemises pareimini treenida, lisan siia ühe Robert Mossi kirja pandud harjutuse hämartsoonis rändamiseks:

Kui sa pole liiga unine ega kõhtu täis õginud, siis sule silmad ja keskendu kujutluste ja muljete voole, mis ilmuvad, kui suled silmad ja lõdvestud. Kui näed midagi, mis meeldib – nägu, stseeni, vaevu moodustunud pilti, püüa sellele keskenduda. Kui suudad hoida oma tähelepanu väljavalitud kujutisel, suudad pildile ka sellest moodustunud unenäkku järgneda, pidades endiselt meeles, et näed und. Liigu sellesse kulgemisse aegamisi. Ära püüa kujutlustevooga tahtmatult või teadlikult manipuleerida. Kuna oled teadvusel, oled võimeline valima suunda ja tegutsemismooduseid. Kui satud olukorda, mis ei meeldi, võid loomulikult sellest unenäost kohe lahkuda. Kuid unenägu pole kunagi „ainult uni“, seega on põhjust unenäkku püsima jääda ning püüda kõik ilmnevad probleemid nende enda mängumaal ära lahendada. Ja alati saab paluda ka abi. Selles faasis peaks olema ka kerge lendu tõusta. Mine vooga kaasa ja ole avatud kõigele, mis sind ees ootab. Igati loomulikult ja spontaanselt võid astuda nüüd üle ühe sellise ukse läve, mis viib sind šamaanide unenägemise maailma. On võimalik, et mingil hetkel oled unenäosündmustest sedavõrd haaratud, et unustad ära, et näed und. Või vastupidi – kui lased oma tähelepanul hajuda või kui su sisemine kriitik juhtima pääseb, siis võid unenäost välja langeda.

Kuidas tõlgendada oma öiseid kujutlusi? See pole kindlasti võimalik ainult mõnd unenägude seletajat lahti lüües ja sõrmega mööda tähestikujärjekorras paigutatud sõnu vedades. On sümboleid, mis on universaalsed ja neil on kõigi jaoks enam-vähem üks ja sama tähendus (näiteks tähistab öökull Targa arhetüüpi ja on iidsetest aegadest peale olnud nõidade kaitsja), kuid on sümboleid, mille tähendus on omane ainult selle nägijale. Sümbol tähendab algselt kokkuviijat. Unenäosümbolid viivad kokku tavateadvuse ja teadvuse sügavamad tasandid. Kuna sümbol esineb alati mingis kontekstis, siis on selle tähendus ka kontekstist ja unenägijast sõltuv. Üks tütarlaps nägi korduvalt unes deemonit, kord oli ta ise deemon, kord ajasid nad tüdrukut taga. Teraapiaseansi käigus õnnestus aga välja selgitada, et see deemon tähistas tema sügavat ja maha surutud viha oma isa vastu. Ühe teise inimese unenäos tähistas teda taga ajav deemon-draakon aga suitsetamist, mida mees üritas maha jätta.

Kõige mõistlikum on alustada unes nähtu lahti seletamist nii, justkui peaksid seda tegema kellelegi, kes pole kunagi sellist eset või tegelast näinud – näiteks kuidas seletaksid laplasele ninasarvikut? Kirjelda oma unenäo märksõnu justkui need oleks osa sinust. Hääle ja kuju andmine seintele, puudele, ookeanile jne on tegelikult liikumine šamanistliku arusaamise suunas, et kõik on elus, nii unenäomaailmas, kui füüsilises reaalsuses. Nagu ütlesid seneka-indiaanlased – unenäomaailm on tõeline maailm. Jälgi, kuidas su unede korduvad kujutised arenevad ja seostuvad ärkveloleku olukordadega ning otsi nende tähendusi ka mütoloogiast ja loodusest.

Mõned aastat tagasi nägin korduvalt unes, kuidas mu autol lõpeb kütus ja ma ei jõua koju. See oli perioodil, mil olin väga suure pinge all ja tervis kannatas seetõttu palju. Unenägu viitas mulle, et minu elujõud on otsakorral ja kui ma jätkan sedasi liikumist, siis olen sunnitud enne õiget aega oma sõidu lõpetama. Ma teadsin, mida mu unenäod öelda tahtsid, kuid mulle tundus, et pole väljapääsu, ma ei saa endale haiguslehte lubada, sest maksud tahavad maksmist ja söök ostmist. Nii juhtuski, et ühel hetkel võttis elu ise minu eest kolmeks kuuks aja maha. Kirjeldatud unenäosõnum on hea näide sellest, et miski meis endis on meile teejuht ja märguandja, kelle eiramine tähendab lihtsalt elu viltu elamist.

Unenägude sõnumite kinnipüüdmiseks on mõistlik pidada päevikut. See annab võimaluse nende tähendusse süveneda ja sõnumit paremini kätte saada. Samuti saab sel juhul kiiresti üles leida unenäo, mida on tarvis meenutada – näiteks, kui päriselus juhtub midagi sarnast, või selgub, et mõni sõber on samasugust und näinud.

Juhis unenägude raamatu tarvis:

• Vali sobiv vorm – see võib olla tavaline klade, nahkköites märkmik või arvutis olev failikaust (mis siiski ei pruugi võimaldada teha koheseid märkmeid keset ööd)

• Unenäopäevik on isiklik – see tagab lõpuni ausolemise, seepärast on mõistlik, seda tuvaliselt ja ainult enda teada hoida.

• Lisa sissekannetele kuupäevad – see aitab märgata, kui unenäod lagenvad kokku mõne välise sündmuse või teise inimese unenäoga. Vahel võib oluliseks osutuda isegi kuupäev.

• Pane unenägudele pealkirjad – kui unenäod eraldi lugudena pealkirjastada, siis on hiljem lihtsam üles leida need, mille teemad kattuvad. Pealkirjaks on mõistlik panna midagi, mis seda iseloomustab, samuti ka asupaik või läbiv tegelaskuju.

• Märgi üles oma tunded ja vahetud seosed oma elu ning mõtetega – kui panna kirja kõik, mis selle unega on seotud, ka näiteks isikud või olendid, keda näha pole, kuid keda tajutakse, aitab see hiljem unenägu uuesti taastada ja paremini mõista.

• Koosta unenägude register – see aitab erinevat materjali pareimini üles leida.

• Tee loetelu korduvatest teemadest/paikadest/isikutest/olenditest/tegevustest

• Leia ühine tegur unenägude ja ärkveloleku sündmuste vahel – märgi ära unenäod, mis ennustavad mingeid sündmusi ette.

• Leia ühine tegur enda ja teiste inimeste unenägude vahel – kui arutled unenägusid mõne sõbraga võid märgata ühesuguseid elemente teie mõlema unenäopiltides. Mõnikord võib ühe unenäo võti peituda teise unenäos.

Üks põhjusi, miks inimesed ei taha oma unenägusid uurida, on see, et meelde kipuvad kõige enam jääma painavad ja õudusunenäod. Kuid nagu öeldud, on need sõnumid iseendas peituvalt teejuhilt ja seepärast tuleb oma hirmudega kõneleda ja endalt küsida, mis tõkestab ja mille eest põgenetakse, miks kardetakse hirmutava unega lõpuni tegeleda. Oma unenäo vastastele on vajalik vastu astuda ja uurida temalt, kes ta on ja mida teeb selles unenäos. Oma enda unenäos on võimalik selle kulgemist muuta, enda rolli teiseks kujundada, luua uus lõpp. Samuti on mõistlik endale kutsuda liitlasi ja võtta põuetaskust abivahendeid.

Läbi oma unenägude kõndides leiad, et ka kõige süngem neist on tegelikult sinu sõber ja sõnumitooja, andes võimaluse jõuda sinna, kust kogu loomine alguse sai 🙂 Head unenägemist!

Read Full Post »

Arhetüüpne mõtlemine – teekond terviklikkuse poole

Liiga palju religioosseid institutsioone õpetavad inimestele, kuidas olla head, kuid ei aita ennast tundma õppida. Liiga palju psühholooge näeb oma tööd aitamises kohaneda olemasoleva olukorraga, selle asemel, aidata inimest sisemisele rännakule minna ja leida, mis võiks olla teisiti. Liiga palju haridusasutusi treenivad inimesi olema masina hammasratasteks, mitte aga ei hari neid olema täienisti inimlik.

Käraga täidetud tänapäeva elu pole vältimatu – see on üksnes kate, varjamaks tühjust. Kui oleme liikumises, siis loome sellele tähenduse illusiooni. Kuid lõpuks on vältimatu, et peame lahti laskma etteantud idaalidest, mis hoiavad vangistuses ning lubama endil ette võtta oma enda ainulaadne teekond. Märksõnaks on mitte saada kellegi teise sarnaseks, vaid leida, kes ma ise olen. See eeldab endalt küsida mõningaid küsimusi: mida ma tahan teha, mida mu meel tahab õppida, kuidas mu keha tahab liikuda, mida mu süda armastab, samuti ka, mida üks või teine haigus õpetab mulle, et oma teekonnal targemaks saada. Kui leiame end, langevad kõik killud paika. Me näeme endi ilu, headust ja tarkust.

Meie teekonnal toetavad meid sisemised teejuhid, arhetüübid, iga üks neist esindab mingit olemisevormi. 12 sisemist teejuhti: süütu, orb, sõdalane, hoolitseja, otsija, hävitaja, armastaja, looja, valitseja, maag, tark ja narr. Sisemised teejuhid on arhetüübid, mis on olnud meiega aegade algusest peale. Kuna teejuhid on täielikult arhetüüpsed, elutsedes psühholoogiliste teguritena inimese alateadvuses ja omades teatud kindlat energiat, on nad olemas nii seespool kui väljas pool inimhinge. Nad elavad meis, kuid meie elame ka nendes. Meie leiame nad, kui läheme rännakule iseendasse, või ka minnes otsima väljaspoolt – müütides, fantaasiates, unistustes, unenägudes, kunstis, kirjanduses, religioonis. Paganlikes kultuurides otsiti neid ka tähtkujudest taevas,lindudes ja loomades. Iga arhetüüp, mis tuleb meie ellu, toob endaga kaasa temaga seotud ülesande, õppetunni ja lõpuks kingituse. Kõik arhetüübid koos õpetavad meile, kuidas elada.

See kuidas maailma näeme, on defineeritud arhetüübi poolt, mis domineerib meie mõtlemises ja käitumises. Kui Sõdalane domineerib, siis näeme alati väljakutseid. Kui Hoolitseja domineerib, siis näeme inimesi, kes vajavad abi ja hoolt. Kui Tark, siis näeme illusiooni ja keerukust ja oleme juhitud soovist leida tõde.

Leiame kujundid, mida otsime, kui pöörame tähelepanu oma mõttemustritele.

Näiteks, kui midagi läheb valesti – kui jääd haigeks või töö või suhe on ohus, siis esimesed hetked ei taha sa probleemile otsa vaadata (Süütu Vari), siis su optimism naaseb (Süütu) ja sa sukeldud olukorda. Su järgmine kogemus on tunda jõuetust ja valu, kuid siis küsid teistelt abi ja kaitset (Orb). Siis sa kogud oma jõuvarud kokku ja teed plaani, et probleemi lahendada (Sõdalane). Selle arenedes, pöörad tähelepanu, mida sina või teised vajavad, et oleks olemas emotsionaalne tugi (Hoolitseja). Sa otsid rohkem infot (Otsija), lased lahti illusioonidest ja valelootustest (Hävitaja), ja lood uusi suhteid, et muutuda (Armastaja), selleks et leida lahendus (Looja). Sel viisil vastad kriisile, see on arenemine ja saamine enamaks, kui olid varem. Kui kriisiga on hakkama saadud, vaatad ka, kuidas oma probleemi tekitamisele kaasa aitasid (Valitseja) – kui sa aitasid – ja hakkad ravitsema seda osa endast (Maag), selleks, et sa enam sellist jama ei tekitaks. Või sa võid ravitseda seda osa endast, mis haiget sai, ilma, et ise oleksid selle olukorra tekitamises süüdi olnud. See lubab sul näha, mida saad kogetud olukorrast õppida (Tark). Õppimine vabastab sind ja sa saad minna tagasi oma elu nautima (Narr) ja usaldada elu protsesse (Süütu).

Paljude inimeste jaoks on suur osa oma sisemaailmast tundmatu territoorium. Nad tunnevad hirmu igasuguste psühholoogiliste sisekaemuste ees. Osaliselt on see nii seetõttu, et kardetakse tundmatut, osaliselt ka seetõttu, et mida tundmatum on sisemaailm, seda tõenäolisemalt surutakse alla arhetüüpe, mis tahavad väljenduda. Kui nii, siis sellised oma sisemust alla suruvad inimesed tunnevad arhetüüpe esialgu negatiivses vormis. See omakorda paneb neid arhetüüpe veelgi rohkem maha suruma.

Kui tunneme ennast kohutavalt, siis oleme kinni jäänud mõne arhetüübi negatiivsesse väljendusvormi. Et ennast uuesti energilisena ja jõuliselt tunda, peame lihtsalt mõistma, milline arhetüüp meid allutab ja seejärel keelduma sellele allumast ja keskenduma selle positiivsele poolele.

Arhetüüp ……..Arehtüübi Vari

Süütu ……………Haiget tegemine endale ja teistele, kuid selle mitte teadvustamine. Ise haiget saades surutakse see teadmine maha.

Orb ……………….Ohver, kes süüdistab enda saamatuses, vastutusvõime puudumises, reeturlikus käitumises teisi ja ootab erilist kohtlemist ja erandi tegemist, sest temast on ohver tehtud või ta on nii habras.

Sõdalane ……….Lurjus, kes kasutab Sõdalase oskusi isiklike eesmärkide saavutamiseks ilma moraalsete, eetiliste tõekspidamisteta, ilma üldise kasuta terve kogukonna jaoks.

Hoolitseja ……..Kannatav märter, kes kontrollib teisi, pannes nad ennast süüdi tundma. See on ka kinnisideeline vajadus teiste eest hoolitseda ja neid päästa.

Otsija …………….Perfektsionist, kes alati püüdleb võimatu eesmärgi poole või soovib leida „õiget“ lahendust. Me näeme Otsija varjupoolt inimestes, kelle peamine elueesmärk on eneseparandamine, kes käivad kursuselt kursusele jne, kuid kes pole kunagi valmis pühenduma millegi konkreetse täitmisele.

Hävitaja …………Sisaldab enesehävituslikku käitumist – sõltuvused, sundmõtted/teod või tegevused, mis kahjustavad lähedust, ametialast edukust. Enesest lugupidamine ja kõik sellised käitumised nagu emotsionaalne ja füüsiline kuritarvitamine, mõrv, vägistamine, millel on laastav toime teistele.

Armastaja ……..Sisaldab endas sireene (teiste eemale meelitamine nende retkelt), võrgutajad (kasutavad armastust kui vallutust), seksi või suhtesõltlased ja igaüks, kes on võimetu ei ütlema, kui kirg lööb lõõmama või on täielikult löödud, kui armastatu lahkub.

Looja ……………..Näitab ennast obsessiivsena. Loob nii palju kujutlusi, et ükski ei saa täielikult valmida. Üks selle variante on tööhoolikud, kes mõtlevad alati veel millelegi, mida on vaja teha.

Valitseja …………Koletislik türann, kes käib peale oma tahtmisega ja karistab oma kuningriigi (või psühhika) loovelemente, et saavutada iga hinna eest kontroll. Inimesed käituvad tihti nii, kui nad on autoriteetsel positsioonil (käib ka lapsevanemate kohta), kuid ei tea veel, kuidas vastutusega hakkama saada.

Maag ………………Õel posija, kes muudab paremad vähemateks võimalusteks. Me satume sellisesse õelasse posijalikkusesse iga kord, kui me kahandame ennast või teist inimest. Maagi Vari on samuti ka see osa meist, mis on võimeline tegema meid endid või teisi haigeks negatiivse mõtlemise ja tegudega.

Tark ……………….Tundetu kohtunik – külm, ratsionaalne, südametu, dogmaatiline, tihti ülespuhutud – hindab meid või teisi ning ütleb, et meie ise või teised pole piisavalt head või ei tee midagi õigesti.

Narr ………………..Ahnitseja, laisk või oleskleja, defineerituna läbi lõbude ja keha kihkude, ilma igasuguse väärikuse, siivutuse ja enesekontrollita.

Kui õpime arhetüüpide positiivset külge endasse liitma, muutuvad draakonid meis (vahel ka väljapool) meie liitlasteks. Näiteks, kui inimesed, kes meid arvustavad, vallandavad meis sisemise Targa Varju, saame õppida vastama Targa positiivse poolega ja seletada, et me elame oma standardite järgi. Ja teekonna lõpuks pole enam draakonit. Me tunneme end tervikliku ja vabana.

Varju evimine pole alati seotud negatiivsusega. Me võime olla haaratud ka arhetüübi positiivsest vormist. Näiteks võib inimene olla väga pühendunud Hoolitseja: talle meeldib anda. Kuid arhetüüp võib sind endasse haarata ka siis, kui sa oled ALATI Hoolitseja, ega pole kunagi lahingutes või otsimas oma enda õndsust või lihtsalt lõbutsemas.

Inimene peab arendama tõelist, siirast ja algupärast tunnetust endast, et saaks väljenduda palju erinevaid arhetüüpe ilma, et need endasse haaraks. Mõistes oma elu arhetüüpset olemust, hoiab see ära häiritud kõrvalekalded teekonnal terviklikkuse poole ning võimaldab kasutada arhetüüpe kui kingitust arengu edendamiseks.

KASUTATUD KIRJANDUS

Pearson, Carol.S. (1991). Awakening the Heroes Within. New York

Read Full Post »

Suhteohvri mõttemustri keerdkäigud

Lähisuhte terror tähendab vägivaldseid akte, mis on sooritatud praeguste või endiste abikaasade, peigmeeste või pruutide poolt, kaasa arvatud samasooliste suhete partnerite poolt. Catalano (2007) järgi mõjutab lähisuhte vägivald naisi peaaegu 7 korda rohkem kui mehi ja 20% kogu naistele suunatud vägivallast, mis on seotud vägistamise, seksuaalse ründamise, röövi, raskete ja kergete kallaletungidega, on alal hoitud läbi intiimsuhte. Olles kokku puutunud vaid naissoost suhteohvritega, käsitlen seda teemat eelkõige just läbi nende silmade.

Ohvri tehtud valikute tagamaad võivad ulatuda juba väga varajasse lapsepõlve. Ka siis, kui seal puudub füüsiline vägivald või sõimlemine, võib seal ometigi olla domineeriv isiksus, kes paneb ülejäänud pere oma tahtmise järgi tegutsema. Kui laps kasvab üles teadmisega, et kellelgi teisel on alati õigus ja kellelegi teisele tuleb alluda, võib see temalt täiskasvanuna röövida initsiatiivi ja julguse enda eest seista. Samas võib ohvrimõtlemise algus peituda lihtsalt tõigas, et laps ei olnud perre oodatud. Ravitsesin noort naist, kes suutis küll lõpetada vägivaldse abielu, kuid ei suutnud lõpetada oma elus ohvriolukordadesse sattumist. Tegemist oli muidu tugeva isiksusega, kes sai hakkama paljudes rasketes situatsioonides, kuid kes siiski ei uskunud iseendasse ja tundis hirmu läbikukkumise ees. Teraapia käigus meenus naisele pilt väga varajasest lapsepõlvest, milles oli tundmus, et teda jäetakse alati üksi ja ei teda ei taheta. Naine mõistis, et sealt ka igavene muretsemine, et ta pole küllalt hea ja peab ennast alati kellelegi tõestama. Paraku ei lõppenud lahku kolimisega mehepoolne naise vastu suunatud verbaalne vägivald. Vastupidi, siis algas katsumuste teine osa. Eksabikaasa jälitas teda, saatis ähvardussõnumeid segamini armastussõnumitega, ja nii üle kahe aasta, kuni naise tervis ütles üles ja ta põgenes lõpuks teise linna elama. Kokku läks sel naisel peale abielu lahutust u viis aastat, sellest u kaks intentsiivset tööd endaga, kuni ta tundis endas väärtust ja olemiseilu ning mõistis, et kõik, mis tema ümber, on pelgalt tema enda peegeldus.

Intentsiivne töö endaga ei tähenda mitte ainult kogetule ausalt silma vaatamist ja selle läbi tunnetamist, vaid ka oma mõtte- ja käitumismustrite järjekindlat mehhaanilist muutmist. Naine ei julge vägivaldsest suhtest ära minna, sest ta on veendunud, et ta ei saa hakkama. Talle tundub, et ta on kõikide asjadega toime tulemiseks liiga nõrk. Naised, kes on alustanud suhet väga noorena ja kellel pole kutsetööks vajalikku haridust, sest nad on kodus lapsi kasvatanud, on tihti ka madala karjäärialase eneseusuga. Nad mõtlevad kõige muu hulgas, et nad ei saa ilma meheta hakkama, kuna neil pole võimalust ennast üleval pidada. Kuid mingisugused oskused on neil siiski olemas ja nõustaja saab need aidata välja selgitada ning kutsesobivuse sõnastada. Kindlasti on sel naisel olemas oskused, mida ta on kasutanud majapidamistöödes, oskused ennetamaks kuritahtliku partneri tujusid ja tagades ohutust ohtlikes olukordades. Need on väärtuslikud paljudes kutsetes, milles on vaja teiste inimeste käitumise jälgimist, mitmekordsete tegevuste koordineerimist, läbirääkimist ja sotsiaalset taju. Kui naine on leidnud sobiva ameti, tõstab see tema eneseusku ja ta peab selle eest ennast ka kiitma. Sama käib ka naiste kohta, kel amet olemas aga kes ei märka ennast oma saavutuste eest tunnustada.

Paraku ei piirdu naise hirmud sellega, mis saab peale suhte lõpetamist, vaid naine kannab kõhedust tundmatu tuleviku ees endaga kaasas iga päev ka uut elu kogedes. Puudub usaldus enda vastu, sest on tehtud valesid valikuid. Lisaks on enda sisse ka hoolikalt ära pakitud reetmishirm, mis koosneb valust usalduse kuritarvitamise pärast ja sügavast, sageli ka teadvustamata kartusest „astuda samasse ämbrisse“. Hirme, mis ohvrit saadavad on palju, kuid kui nende kõikide alla kaevuda, võib sealt leida häbi ja süütunde enda ees – et ise on oldud sellises olukorras, ise on lubatud endale haiget teha jne. Häbi enda ees on kõige valusam tunne, millele otsa vaadata. Ja lisaks loomulikult hirm, et teised saavad sellest häbist teada. Naised häbenevad, et neil on või on olnud vägivaldne suhe ja eriti, kui tegemist on olnud rumala mehega, sest kuskil alateadvuses pulseerib mõte, et ma oleks ju pidanud teadma. Olles oma hirmud ja häbid läbi katsunud, tuleb need lahti lasta ja hakata välja murdma mõtteringist, et minul läheb kõik halvasti, elu on kannatus, kõik mehed on halvad, ma ei saa kunagi õnnelikuks vms. See pole kindlasti nii, sest on vääramatu tõde, et inimene on loodud armastuseks. Ja õnn on kõigi jaoks võrdselt kättesaadav, see ei loe, et parasjagu vaeveldakse sügavas ja mustas depressiooni hädaorus.

Kõige pealt tuleb tahtekindlalt õppida oma teadvust enda juures hoidma. Haige hingega inimesel kipub see olema ei-tea-kus võis siis inimeste juures, kes on valu põhjustanud või teevad seda jätkuvalt. Ohver on teatud moel sõltuvuses haiget saamisest, sest ta ei oska teisiti, see on tema jaoks olemiseviis. Kui kannatanu õpib olema iseendas, õpib tähele panema oma tegutsemist, siis ta märkab üsna varsti, et on energilisem ja sisemuses hakkab pakitsema rõõm. Kui mõtted on enda juures, on energia kodus, kui mõtted on teisel inimesel, on energia selle teise inimesega. Seega on mõttel võimas jõud, mida tasub hinnata. See võib meid viia olukordadesse, mis paneb ülekohut tundma või ka paika, kus on lõppematu armastus ja rahu. Inimene ise esitab tellimuse.

On naisi, kes lahkuvad suhtest peale esimest keretäit, on neid, kes lasevad ennast aastaid peksta ja põgenevad siis verisena, lapsed käevangus. Paraku on ka neid, kes ei lähe mitte kunagi. Tean juhtumit, kus naine sai jõudu sellest, et tema tuttavad imetlesid teda, et kuidas ta küll suudab sellise mehe kõrval kõigega edukalt hakkama saada. Naine tundis ennast kangelasena, selle asemel et olla vaba ja enda päralt, ning tema tuttavad toitsid naise ohvriksolemist. Ka pole üldsegi harukordne, et kannatav naine ei saa lähedastelt abi isegi mitte siis, kui tal on soov elu muuta. Mulle jutustas oma loo naine, kes talus verbaalset vägivalda üle kuue aasta, siis sai esimest korda kere peale ning lahkus kodust kaks päeva hiljem. Tema vanemad aga reageerisid nii, et küllap naine oli ise süüdi ja tal polnud kuskilt tuge saada. Kuid ta oli veendunud, et ei lähe tagasi, ükskõik kui raske ka poleks, ja lõpuks maabus õnn ka tema õuele. Selle naise päästis kindel teadmine sellest, mida ta tahab. Otsustavus ja endas kindel olemine, kindlalt edasi liikumine on teine abinõu. Tuleb lausa kujutleda, näha ennast kindlalt päikese poole liikumas, või läbi vihma ja saju, kuid hambad ristis vms. Visualiseerimine on väga hea abivahend enese avitamiseks. See leevendab meeleheidet.

Ohvri mõttemuster on nagu ülisuur kleepuv ämblikuvõrk, sellest ei saa mitte kuidagi lahti ja ohver tunneb, et ta on sellesse aina rohkem sisse mässitud. Kui naine on alustamas suhtest lahkumist, siis on ta järsku veendunud, et tegelikult polegi see asi ju nii hull ja et eks ma ikka ise olen ka süüdi. Säärane väärtõdemus tabab ka neid, kes on juba mehe maha jätnud ja neis tekib impulss tagasi minna. Ohvrile võib ka tunduda, et ta ei saa ilma selle inimeseta elada. Ta tunneb suurt puudust ja igatsust, ega mõtle selle üle, millest ta siis täpsemalt puudust tunneb. Sisimas tahetakse ju siiski armastust ja väärt suhet aga seda minnakse hoopis otsima mehe juurest, kelle pärast on hinges tegelikult häbi ja hirm. Võimalik, et selle pärast, et kedagi teist pole käepärast. Samas ärgem unustagem ka naisi, kes valivad omale järjest mehi, kes oleks justkui keldripoe ühelt ja samalt riiulilt. Põhjuseks ongi lahendamata häbi ja hirm (koos madala enesehinnanguga), mida suhtega või sarnaste suhetega, milles see tekkis, leevendada üritatakse. Ja igal juhul on täiesti selge, et mitte kellelgi ei ole õigustust teise inimese alandamiseks ja tema kallal vägivallatsemiseks. Sellistel hetkedel tuleb lihtsalt olla aus. Aitab, kui meenutada neid paljusid olukordi, kui loodeti paranemist ja usuti lubadusi (kui neid anti). Ja aitab, kui olla veendunud, et parem üksi kui viletsas suhtes. Ning ka teada, et iga ühe jaoks on olemas õige kaaslane, ainult jumal on üksi.

Midagigiga leppimine ja piinlemine selle pärast, et mehelt ei saada praktiliselt midagi vastu, on ohvrimõtlemisele üdini omane. Selle tunnistamine on aga üsnagi kainestav naisele, kes tahab ennast väärtustada ja pärssivast suhtest lahkuda. See nõuab suurt julgust – kuulata oma südant. Ja pole lihtne tegeleda kõikide oma halbade tunnetega, kuid armastus saab tulla läbi armastuse, mitte läbi kannatuse. Kui olla iseendas kohal, kui visualiseerida ennast rõõmu ja õnne sisse, siis ühel hetkel märkab ohver, et ta ei kannata enam ja et see on tema jaoks loomulik olemise viis – ennast armastada ja teada, mida oldakse väärt. Ainult terviklikuna on võimalik luua terviklik suhe.

Eneseväärikuse taastamiseks on vaja hakata märkama enda juures seda, mis on armastamist väärt – nii oma välimuses kui maailmapildis. Igal ühel on midagi kaunist, kes näeb seda oma silmades, kes juustes. Igal ühel on midagi huvitavat, mille pärast ta endale meeldida võiks – huvi muusika või kirjanduse vastu, huumorimeel, margikogu vms. Kuigi kannatanud inimene ei mõtle sellele, siis on see ometigi tõsi, et temas on midagi eriti suurepärast, midagi nii armast, et ta võiks tahta endale musi anda. Oma väärikuse jalule aitamiseks on hea kasutada enesesisendusi. Võib kasutada näiteks midagi sellist: minu jaoks on kõige parem olla mina ise; ma olen ära teeninud kogu armastuse, austuse, rõõmu ja edu, mis on elus; ma olen avatud kõigele heale, mida elu mulle toob

Kogu ohvrimõttemustri lõhkumise võti seisneb klammerdumise lõpetamises. Lõpetada klammerdumine kõigesse – kõigesse, mis ei lase halba suhet lõpetada, kõigesse, mis ei lase edasi minna ega terviklik olla. Kinni hoidvate mõtete tekkides tuleb lihtsalt öelda endale nii palju kordi, kui vaja ,et lasen sellest lahti ja koos sellega välja hingata. Ja teha seda ikka ja jälle, kuni tuleb tundmine vabadusest. Oma meelega tööd tehes ei maksa ennast hurjutada, kui käitumine ja mõtlemine pöördub tagasi hingepiinlemise juurde. See on tavaline ohvri puhul, sellesse peab lihtsalt leplikult suhtuma ja alustama ikka ja jälle harjutustega. Ühel hetkel on see käes ja pole enam vaja pingutada. Siis tunnedki olemiseilu.

Read Full Post »

Kõnelused Surmaga

„Miks Sa tulid?“ küsisin.

„Et saaksid alustada uuega!“ vastas Surm.

Surma üle võib pikalt juurelda – kas ta on alatu, kui elust peab lahkuma noor inimene? Või on ta õiglane, kui läheb vana ja haige? Kas on ta asjatu, kui lõppeb suhe või on ta õiges kohas, kui lõpetad kooli?

Teatavatel põhjustel peetakse surma jäädavaks punktipanijaks. Kuid tegelikult pole surm midagi lõplikku, see on lihtsalt osa eluringist. Enamasti ei mõisteta, et surm ei külasta meid mitte ainult siis, kui üks hing peab lahkuma, vaid et surm on meiega kõigil neil hetkeil, kui midagi elab oma aja ära ning algama peab uus. Ta on täpselt samamoodi meie kaaslaseks terve elutee jooksul nagu sündki. Seda mõistes pole ka eluga hüvasti jätmine midagi kohutavalt saatuslikku. Surm on muserdav siis, kui klammerdutakse selle külge, mis on otsa saanud. Selleks võib olla suhe, töö, elukoht, elu ise jne. Kui kiiresti keegi leina etapid läbib, on individuaalne. Sõltub, kas lubatakse endale kõiki tundeid lõpuni tunda ja ollakse valmis lahti laskma või mitte. Leina on võimalik läbi teha 5-7 päevaga, kuid seda võib ka kogeda terve elu.

Vaja on leida leina alalhoidmise põhjus. Surm, kui millegi lõppemise tähis, peaks olema pidulik, sest see on elu tõsiasi. See peaks olema tänulik kokkuvõte sellest, mis on tehtud selles, mida leinatakse. Pole oluline, kui see on inimese surm – seda fakti, et teda enam pole, ei muuda. Otsa tuleb vaadata enda elule. Mälestustest hoitakse tavaliselt kinni kaotatud inimese vastu solvumist, süüd, hirmu või viha tundes, ja see tähendab tegelikult julgusetust ise edasi minna, enda käidud teele hinnangut anda. Oma tähelepanu teisel hoidmine loob illusiooni elamisest. Kuid pole vaja oodata ehmatust, mis tuleb parandamatu haiguse või lähedase inimese piinarikka surmaga, selleks, et me hakkaks oma enda elu üle järele mõtlema. Kui teadvustada surma kui elu loomulikku osa, kui mõtiskleda iga lõppeva asja üle elus, siis õpitakse tunnetama elu tsüklit ega kardeta enam, siis mõistetakse Surmaga kõnelusi pidada ja hüvasti jätta sellega, mis otsa lõppenud.

Duaalse maailma vastandliku olemuse tunnetamine aitab selle kaduvikulisusega leppida. See, mis sünnib, ühel hetkel ka sureb. Leppimine aitab lõpetada lõpetamiste eest põgenemise. Kui midagi hakkab elus otsa saama, siis tasub aeg maha võtta ja arutleda, pidada maha üks kõnelus Surmaga. Sellest vestlusest koorub vastus, miks ei taheta millelgi minna lasta. Kui lõppema hakkab inimese enda elu, siis võib põhjuseks olla tegemata jäänud asjad või teadmatus, mis saab siis, kui on surm. Kui need on otsa saanud suhted, siis võib kinnihoidmise tagant tihtipeale leida viha ja solvumistunded teise inimese vastu, mille alt koorub omakorda süütunne enda ees.  Kuigi Surmaga pole võimalik kaubelda, näitab ta aja olematust ja igavikulise kulgemise vääramatust. Surm ei tule ega võta midagi vägisi. Ta viib kaasa vaid selle, mis on oma aja ära elanud, selle, millel on ettenähtud minna. Kui sina ei suuda elu hoovusega ühes rütmis kulgeda, siis kaotad sa oma jõudu. Hoida kinni lõppenud asjadest on sama, mis takistada kallakult alla veerevat kivi. Mõnda aega võib kivi kinnihoidmine õnnestuda, kuid lõpuks saab võhm otsa. Elus väljendub see tavaliselt inimese haigestumisega. Kinni hoides sa kogedki lahkumise valu ja hirmu. Kui sa kuulad, mida Surmal on öelda, siis sa mõistad, et ta õpetab sulle hoolimist, kuid mitte klammerdumist, Surm õpetab sulle edasi liikumist. Seega on sinus peale igat lõpu ja alguse tsükli kogemist suurem vägi ja vaprus, sa mõistad siis, kuidas asju lõpule viia ja värskelt alustada.

Üks viis, kuidas inimesed üritavad surma vältida, on kõike kontrollida, ja seega käia ka mööda sissetallatud radu, sest nii on ju kindlam, nii on teada, et ei tule ootamatusi. Kuid säärane jäikus ei lase vabalt elada ega surra. Nii on inimene oma piiride ori ja tal puudub vabaolemise rõõm. Mälestustest või inimesest kinni hoides mõeldakse, et see on ju kõik, mis mul on! Kes ma siis olen, kui mul enam neid asju või kaaslasi pole?! Ja seda Surm õpetabki – ta näitab, milline osa sinus on tühi, mida sa endas pead märkama, et ennast tervikuks teha. Surm võtab ära välise, millega oled hingeaugud täis toppinud, et saaksid oma nõrgad kohad terveks teha ja tühimikud armastusega enda vastu täita. Kõnelused Surmaga saavad toimuda siis, kui julged iga oma keharakuga surma tunnetada ja miksidele saadud vastustele ausalt otsa vaadata ning arutleda selle üle, mille järgi ta on tulnud. Ja kui oled juba harjunud nägema sünni ja surma igavest ringkäiku, siis pole ka enda viimasele päevale vastu astumine hirmus.

Kogu elu kaduvuse juures on siiski midagi, mis siit ilmast mitte kunagi otsa ei lõpe – see on armastus. Kui olla avatud ja õppida armastama olemiseilu, on Surm sinu samasugune sõber nagu Sündki.

Read Full Post »

Neurootilisusest ja õnnest

Viimase kolmekümne aasta jooksul on tehtud uuringuid, mille kohaselt selgub, et neurootilisus on suurel määral pärilik. Neurootilisele inimesele on iseloomulik ärevus, süütunne, madal enesehinnang, pingulolek, tujukus jne – jääb mulje nagu oleks saatus võtnud selliselt inimeselt ära võimaluse tunda püsivalt rõõmu ja saada õnnelikuks. Kõik on ju geenides.

Neurootiline inimene on harjunud olema negatiivses mõttemustris. On inimesi, kelle harjumus kogeda kurbust ja lootusetust on nii pealetükkiv, et reaalsete halbade olukordade puudumisel kujutatakse neid ise ette. Ka selliseid sündmusi, mida tegelikult juhtunud pole, kuid mis võiksid siiski aset leida. Sääraste kujutluste käes piineldakse ja valatakse isegi reaalseid pisaraid. Neurootilist inimest on praktiliselt võimatu veenda õnne olemasolus. Osa taolise musta maailmapildiga inimestest võtab küll teadmiseks, et eksisteerivad paremad olemiseviisid, kuid tegelevad ikkagi kannatamisega edasi – ohvriks olemine pakub neile võimalust toita oma negatiivust. Tundub ju liig raske omaks võtta, et see, kuidas millestki mõelda, on valiku küsimus. Ja et ka neurootilisel isiksusel on see valik olemas. Vajalik on vaid otsustav tahe hästi mõelda ja negatiivsusest välja tulla.

Positiivse psühholoogiaga palju aastaid tegelenud ja selles vallas uurimusi läbi viinud E.Seligman (Ph.D., professor of psychology at the University of Pennsylvania) räägib, et igal indiviidil on teatud ettemääratud õnnelikkuse või rahulolu baastase, mida isik ise saab teatud määral tõsta või langetada. Mina aga olen veendunud, et kunaneurootilisus on soodumus, mitte isiksuse vääramatu osa, siis on seda võimalik muuta, kui inimene siirdub oma olemuse kõige sügavamatesse keerdkäikudesse ja näeb, kust on pärit tema mõtteviisi süngus ja närvilisus. Leides ja silmitsi seistes maha maetud pärssivate mälestustega, võib isik need endast lahti lasta ja omaks võtta uue ja parema nägemuse maailmast. Stanislav Grof (Ph.D, psühhiaater) on välja töötanud holotroopilise hingamistehnika – kogemusliku psühhoteraapia vormi, mis aitab säärastel üksteise otsa kuhjunud sarnastel kogemustel ehk COEX-süsteemil, nagu ta seda nimetab, teadvusesse kerkida ja sellega tööd teha.

Ükskõik mis tehnikaid psühhoteraapias ka ei kasutataks, on alati kaks võimalust – patsient lõpetab koheselt ühe mõttemustri järgi toimimise ja alustab vabanenult mööda uut teed käimist, või toimub vana lõpetamine tema jaoks nagu välja lülitatud propeller, mis aega mööda seisma jääb. Inimesel, kes on harjunud asju mustades värvides nägema ja kannatusi tundma, ei käi oma enesetunde muutmine rõõmsameelseks ja säravaks koheselt. Neurootilistel inimestel on raskusi kohanemisega. Ka uue mõtteviisi omaksvõtmine on kohanemine, sest parem teada halb kui tundmatu õnn. Samuti takistab uut maailmapilti kujuneda neurootilisusele omane impulsiivsus. Aga kui neurootik on mõistnud, miks ta on asju teatud viisil mõelnud või teinud, on ka temal võimalus endalt küsida – kas alluda tungile, olla kurb ja õnnetu ning süüdistada kurja saatust ja kõiki teisi või leida igas hetkes ja sündmuses järjest rohkem head ja õpetlikku ning tunda iseendast rõõmu?

Peamine viis liikuda õnnelikuks olemise poole on julgus leida üles põhjused, miks ollakse neurootiliseks muutunud ja sõnastada ümber oma negatiivsed hinnangud. Ja nii saabki pooltühjast klaasist pooleldi täis olev klaas. Pöörates endale ette sündmuste hea külje, mõistes, mida on õppida ja mitte võttes ohvri rolli mõtlemisega, et ollakse sunnitud kurjale saatusele alistuma, ei muutu terveks mitte ainult meel, vaid ka keha. Neurootilisele isiksusele on omane põdeda veresoonkonna haigusi, diabeeti, kindlasti on häiritud ka seedesüsteem ja samuti on tema immuunsus nõrk ning esineb alkoholiga liialdamist. Muutes enda ümber olevat energiat, toimuvad muutused ka füüsilisel tasandil. Olen ise inimesi juhtinud läbi regressioonirännaku ja näinud, kui tervendav võib kehale olla meele vabaks saamine.

Kõige lihtsam nipp enda õnne poole aitamiseks on lisada oma mõtlemisse romantilisust, rõõmu ja armastavat suhtumist. Uurimuste põhjal (Seligman, Diener) võib väita, et õnnelikumad on need inimesed, kellel on lähedased ja soojad suhted, kes hindavad asju enda mõõdupuu järgi, mitte selle järgi, mida teised arvavad ja teevad ning keskenduvad parimale iseendas. Pole ju mõtet rippuda suhete küljes, kust need olulised faktorid on puudu ja milles pole võimalik ennast väärtustada, kus eksisteerib ainult formaalsus aga sisu on ammu kadunud. Oluline on andeks anda ja mõista. Viha võib ju kaasas kanda, kuid varem või hiljem või ka kõige hiljem suurivoodil, tuleb ikkagi endas rahu teha, miks siis mitte juba varem, et elada kvaliteetset elu. Õnnelikumad on ka need, kes ei otsi mitte täiuslikku tööd, vaid tööd, mida nad saavad täiuslikult ehk kutsumusega teha. Oluline on meeles pidada, et piirid ja võimalused seab iga üks endale ise. Kõige esmasem on kindlalt manifesteeritud tahe, siis sobival hetkel avanevad ka võimalused. Seega neurootiline või mitte, on kõigil ühesugune võimalus õnnele.

Read Full Post »

Unenägude müstiline maailm – uks vabadusse!

„Inimese hing on ometi üks imeline olend, ning kõigi ta saladuste keskpunktiks on unenägu“, kirjutas kord kirjanik Friedrich Hebbel.

Unenäod rikastavad ja kirgastavad, õpetavad, värskendavad ja loovad maailmast arusaamisel uusi dimensioone. Unenägudes toimetama õppides ja sealset reaalsust painutada mõistes saad tunda enda väe piirituid võimalusi ning selle läbi oma olemuse igapäeva ellu kaasa tuua. Olles aga teadmistes nii kaugele jõudnud, võid kelmikalt silma pilgutades küsida – kas sul on mõnikord olnud und, milles sa oled nii kindel, et see on päris? Ja kui sa ei suudaks sellest üles ärgata, mille järgi sa siis otsustaksid, kas see on pärismaailm või unenäomaailm?

Kuigi tegelikult on inimene oma olemise algusaegadest saadik püüdnud lahti mõtestada unedes nähtut, siis teaduslikult muutus unenäouurimine aktiivsemaks romantismi ajal ja psühhoteraapias hakkas seda 19. sajandi paiku ametlikult kasutama Sigmund Freud. Umbes 60 aastat tagasi märkas dr. Nathaniel Kleitman Chicagost, et magavad inimesed liigutavad aeg-ajalt silmamunasid, millega kaasneb suletud silmalaugude võbelemine. Kui magajad ärkasid sellel uneperioodil, mida iseloomustavad kiired silmaliigutused (REM), selgus, et nad olid näinud unenägusid, kus nad midagi tegid või jälgisid.

Une uurimiseks hakati kasutama EEG-aparaate (Elektroentsefalograafid), mis jäädvustavad aju elektrilist tegevust – ajulaineid. Need näitasid teadvuseta seisundis inimese ajutegevuse erinevaid tasandeid. Selgus, et unestaadiumeid on kaks: NREM-uni (koosneb omakorda neljast staadiumist) ja REM-uni. Iga unefaasi kohta saab koostada talle omase graafiku. REM-unes on aju elektriline aktiivsus ligilähedane ärkvelolekule. Unetsüklit tervikuna reguleerib nn tsirkaadiaanrütm – bioloogilised protsessid, mis umbes 24-tunniste ajavahemike järel korrapäraselt korduvad (Parker, 2000).

Paeluvam osa unest, unenägudega REM-une faas, algab umbes poolteist tundi pärast uinumist. Siis võib iga üks kogeda põnevaid juhtumisi, argiste olukordade uuesti läbielamisi jne. Vahel päeval unistades ja sündmustele tagasi mõeldes on silme ees samasugused pildid nagu neid saab uneski näha. David Fontana kirjutabki, et uuemate uurimuste kohaselt võib väita, et päeval on REM-une füsioloogilised mehhanismid lihtsalt pärsitud, kuid inimene näeb und siiski kogu aeg.

Ja mida nähakse, seda tahetakse ka mõista!Vanima teadaoleva uneseletuse inimkonna ajaloos on koostanud luuletaja, kelle nimi on teadmata. Kiilkirjas Babüloonia „Gilgameshi eeposes“, mis on enam kui 5000 aastat vana, laseb tundamtu luuletaja nimikangelasel, Sumeri kuningal, Urukil, unenägudes läbi elada imelisi asju (Fink, 1996). Kuigi tänapäeval on unenägusid seletavat kirjandust ilmunud nagu sääski peale vihma,  peaks igaüks oma unenägusid lahti mõtestades lähtuma individuaalsest, ainult talle omasest nähtud sündmustele ja sümbolite kombinatsioonidele tähenduste omistamisest.

Oma väga unenäguderohke elu jooksul olen kategoriseerinud enda unenäod üheksasse gruppi:

• seiklus- ja ulmefilmid;
• sümboliterohked teisendused, mis  avavad mingisuguse olemasoleva olukorra ja seletavad selle n.ö puust ja punasena lahti, või edastavad lihtsalt mingi sõnumi;
• tulevikunägemused;
• kosmoses õpetuse saamise unenäod;
• vaimu kohaleoleku unenäod – need on rohkem nagu nägemusetaolised, neis on teistmoodi tundmine;
• teadvustatud unenäod, need, kus ma muudan teadlikult sündmuste käiku ja iseennast;
• erootilised unenäod;
• prügikastiunenäod, milles ei ole mitte mingit seost, mille tegevus on läbisegi ja nagu untsu läinud kirjatöö, mis pooleli jäetud ja ära visatud;
• õudusunenäod.

Säärasel moel erinevate paikade ja sündmuste külastamine tekitas minus tunde, et unenägudes olemine on nagu visiit hoomamatult paljudesse erinevatesse maailmadesse. Teadvustamata unenägudes on see otsekui astumine täheväravasse, milles olev teekond võib pea pööritama panna ning sihtpunkt on teadmata. Ühes taolises seikluslikus põnevikus Liitusin dzunglis paikneva viikingitest teadlaste rühmaga. Ümbrus oli metsik ja rohelusest rõkkav. Asun suures telgis oma asju lahti pakkima, kui järsku saabub laagrisse ähmis sõnumitooja teatega, et üks linnas olev kuridegelik jõuk on otsutanud teadlaste asupaiga maatasa teha ja jõuab varsti kohale. Mõtlen meeleheitlikult, mida teha, sest mind kohale toonud transport oli just äsja lahkunud. Siis aga peatub mu telgi ees suurel mootorrattal üks viikingist teadlane ja ma hüppan ta selja taha. Mehel on  peas tüüpiline viikingite sarvedega peakate ja selle alt lehvivad kaks pikka blondi punupatsi. Me kihutame suurel kiirusel, olles juba väikelinnas ja kimades mööda väga kitsaid ja konarlikke  tänavaid. Mõtlen, et ei tea, kas me siit üldse läbi mahume. Kogu aset leidnud sündmustekäik oli nii tõepärane, et ma tajusin seda väga reaalselt, toimunu oli kogunii nii ehe, et ma ärkasin selle peale üles, kuidas mootorratta sadul vettrus aukudest läbi põrutamisel. Kuigi kõik toimus nagu päris, ei teadvustanud ma endale, et näen und. Üdini kaasakiskuvast loost virgudes tulvas minus nii palju adrenaliini, et nähtu tähenduse üle mõelda tundus täiesti ebavajalik.

Mõnikord taban ennast unes mõtlemas, et ma olen sattunud taas üle pika aja ammukülastatud paika. Ma tajun, et viimasest käigust on palju aega möödas, kuid kohas endas pole eriti midagi muutunud. Veidi seletust sellele nähtusele sain Robert Mossi raamatust „Teadlik unenägemine“, kus autor mainib, et hakkas  koostama oma unenäomaailmu hõlmavate teede ja maastike kaarte, et märgistada kohti, kuhu tagasi minna. Siiani olen teadvustanud ainult sihtpunkti, teekond sinna on ilmselt kulgenud sama hajameelselt nagu tavaelus tööleminek igavas liikluses, millest virgudes tabab märkamatu kohalejõudmise korral vaikne hämming.

Mingisse konkreetsesse unenäkku tagasiminekuks pole muidugi kaarti vaja. Tarvis on vaid meeltel lõdvestuda lasta ning nähtud stseenile keskenduda. Sel moel õnnestus mul lahendada sõnumit sisaldav vaimu kohalolekuga uni: teadvustasin ennast sel hetkel, kui tabasin, et mu kõrisse kogunes mingi tahke mädataoline aine. Tundsin, et selles unenäopaigas on teistmoodi olemine. Ma hakkasin rögastama ja üritasin seda sõrmega välja koukida. See hirmutas mind ja ma tabasin kuskil sisemuses, et tahan üles ärgata, kuid sundisin ennast edasi und nägema. Ma ütlesin oma emale, et see on kolmanda silma haigus ja sellest saab terveks, kui teha läbi šamaaniks saamise surma ja uuestisünni riitus. Mu ema oli unes šamaan ja ma palusin tal rituaali läbi viia, kuna ta on mulle juba korra elu andnud, ja ta võiks seda ju uuesti teha. Kuid ta ütles, et ei saa ega tunne ka ühtki teist šamaani. Sel hetkel olin ma juba kuskil kõrgemal nari peal ning ema vestles minuga alt. Mäda oli muutunud juba veriseks, ma libistasin käega selle kohalt üle ja see muutus kõvaks, ma ärkasin selle peale hirmuga  üles. Unenäkku tagasi minnes otsustasin, et ma saan ka ilma teiste abita  hakkama ja ravin end ise terveks. Seejärel hakkasin ennast valgusega täitma ja lasin sel kõrist välja kiirguda. Samal hetkel tekkis mu unenäkku valge öökull, tal olid inimese silmad ja neis oli ääretu  valguse ja tarkuse kummaline, elav sädelus. Ta lihtsalt jälgis mind ja ma teadsin, et too vaimu kohalolek, mida ma terve une jooksul tundis, tulenes temast. See oli üheaegselt  võimas, ehmatav ja aukartust äratav tunne. Hiljem ärkvel olles meenus mulle, et olen unes seda kolmanda silma haigust korra varemgi põdenud, kuid see olemise teistmoodi tunnetus, see vaimu kohalolemise tajumine, ehmatas mind ja ma ei tegelenud asjaga edasi. Seekord siis olin tugevam ja teadlikum. Kõige müstilisem selles unes oli öökull, kellega ma olen püüdnud ka hiljem kohtuda, et vastuseid saada. Indiaanlaste jaoks on öökullil tarkuse, selgeltnägemise ja salajaste teadmiste hoidja tähendus. Lääne-Aafrika ja Austraalia aborigeenide kultuurides nähakse öökulli lisaks veel kui nõia sugulast ja nägijate, müstikute ning ravitsejate saatjat. Minu jaoks on see lind ka õpetaja ja Looja silmapaar – ta oli tunnistajaks, et ma ei loobunud, kui tundsin hirmu ja mõistsin, et keegi ei saa mind abistada, ning sai mulle nähtavaks, kui end ise valgusega ravitsema hakkasin. Võimalik, et nähtu oli ka mõeldud jätkuna teekonna alustamiseks mõni aeg tagasi saadud unenäo sõnumile: Tantsisklen kummaliste sammudega ja lähenen veidi ettevaatlikult rästikule, kellel valge  sik-sak seljal. Rästik põimib end ümber mu käe, ma ei karda teda. Mehe ja ussi või ussitaolise siksaki motiiviga kompositsioonil kujutati vanasti shamaani ja teda abistavat looma. Kuigi mu kätes on ravitseja vägi ja ma mõistan inimest hingerännakul juhatada ning olla seal koos temaga,  jäin ma säärase märgi saades ootama vaimumaailma teejuhte ja õpetajaid. Neid ei tulnud. Ja siis ma leidsin sõnumi – tegelik õpetaja on Kõiksus, see tähendab, et kogu teave on meie ümber, tuleb vaid kuulama õppida ja teada, mida soovid leida. Mind eksitas lihtsalt loetu põhjal tehtud järeldused, et nii on ainuõige viis.

Paljud suured šamaanid on peale kutse saamist saanud ka unenäomaailma õpetajad. Carl Gustav Jung, keda Moss peab kahekümnenda sajandi Lääne kujutlusvõime üheks suuremaks vabastajaks, sai unenäos vaimude poolt šamaaniks kutsutuks. Ta koges vaimude jälitamist ja surnute külastusi ning arvas end hulluks minevat, siis aga leidis ta unenägudest oma juhi, Philemoni, kes õpetas talle psüühilist objektiivsust, psüühika tõelisust.

Unenäomaailmas iseendast teadlikuks saamine, arusaamine, et hing on kehast välja läinud, on esmakordsel kogemisel üsna ehmatav. Nii nagu on hirmutav ka seal teistmoodi eksisteerimises toimetama hakkamine. Teadlik minna kardab, et ei suuda iseennast oma olemises säilitada. Hirm kaotada ennast sellisena nagu ma tean end olevat, sest ma ei tea, mida see teine reaalsus minus muuta võib. Kuid hing ei muutu ja Kõrgem Mina teab täpselt, milliseid juhiseid järgida, mida uurida ja kuidas end kaitsta.

Üsna huvitav on tõsiasi, et hing kasutab eraldumiseks erutusseisundit. Juba  kahekümnenda sajandi  viiekümnendatel aastatel hakkasid unelaborite töötajad tähele panema, et meestel on  peenise erektsioon sageli seotud REM-seisundiga, praeguseks ajaks on samad, kuid õrnemad sümptomid registreeritud ka naistel. Peenise erektsioon on seostatav kehast  väljarändamisega, olles sellega kõige enam kooskõlas olev füüsiline reaktsioon. Sama energiat, mis võib vallanduda seksuaalaktis, rakendatakse ja kasutatakse kui reaktiivkütust (Moss, 1996). Säärane käsitlusviis ei välista siiski muidugi ka Freudi seletust erootiliste unenägude kohta, mis tulenevad suguelunditega seotud orgaaniliselt tingitud aistingutest, võides pärineda mahasurumise frustreeritusest.

Unenäod annavad selgelt märku, et kõik on omavahel seotud ja et meie identiteet ning teadvus pole takistatud ajast, ruumist ega füüsilisest kehast. Me võime oma astraalkehas ringi toimetades kohtuda lähedastega ja nendega unenägu jagada, nii et ärgates selgub ühesugune kogemus. Me võime külastada teisi maailmu, seal teadmisi saada ja anda (seletasin kord ühes unenäos seltskonnale, et nad võivad sealses teadvustatuses oma kuju moondada ja demonstreerisin seda leegiks muutumisega)  Kõigega seotus moodustab otsekui nähtamatu võrgustiku. Nagu ütleb Lynett McTaggart oma raamatus „Väli“ – kogu meie universum paistab koosnevat  sisuliselt voogavast energiamerest – ühest tohutust kvantväljast.

Unenäod on tõepoolest uks vabadusse! Läbi unenägude kasvab ka fantaasia ja seeläbi omakorda rõõm. Unenägude muinasjutulisus rikastab maailma tunnetust ja aitab kogeda olemise ilu – nii selle tarkuses kui vallatuses. Nagu Kagvahiivid ütlevad: igaühes, kes näeb unenägusid, on veidi šamaani.

Kasutatud kirjandus:

Aserinski, E., Kleitman, N (1953) Regularly occuring periods of eye mobility and concomitant phenomena during sleep. Sience 118, 273 – 274.

Fink, G. (1996). Unenägude seletamine. Germany

Freud, S. (1900). Unenägude tõlgendamine. OÜ Greif trükikoda

Julia & Derek Parker (2000). Unenägude leksikon. Kirjastus Aed OÜ

Moss, R. (1996). Teadlik unenägemine. OÜ Valgusesagar

McTaggart, L. (2002). Väli. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda

Read Full Post »