Lapsevanem läbib enamasti lapse erivajadusest teada saades psüühilise kriisi faasid: šokk, eitamine, suur segadus, depressiivsus, kohanemine ja aktsepteerimine. Aktsepteerimise faasis algab koostöö. Väga oluline on toetusvõrgustik (spetsialistid), suguvõsa toetus ning ka erinevad ühingud. Lapse huvides on, et vanem need faasid võimalikult kiiresti ja positiivselt läbiks. Kõige tulemuslikum on sekkumine, mis on alanud võimalikult varakult.
Autismi uuritakse ja püütakse leida tekkepõhjuseid, et autismiga paremini hakkama saada, kuid täpseid põhjuseid, millest autism alguse saab, pole teada. 10–25% on kindlaks tehtavad orgaanilised põhjused: rasedusaegne või -järgne viirusinfektsioon, vastsündinu kahjustus sünnituse ajal või -järgselt, kromosoomihäire või mõni pärilikest häiretest. Autism on pervasiivne arenguhäire (Pervasiivsete arenguhäirete all mõistetakse vastastikuse sotsiaalse mõjutamise ja suhtlemise kvalitatiivset kahjustust, millega kaasneb huvide ning tegevusaktiivsuse piiratus, stereotüüpsus ning monotoonne korduvus (Rahvusvaheline haiguste klassifikatsioon 1995), mille esinemissagedus viimastel kümnenditel on järjepidevalt kasvanud. Viimase aja epidemioloogilised uuringud näitavad vastavaks arvuks 1/ 166 kohta (Teeäär & Uusma 2006).
Ligikaudu 80% autismi juhtudest kaasneb alanenud intellekt, 30–40% on lisaks epilepsia, umbes 50% hakkab mingil moel rääkima ning 85% autismiga inimesi ei saa täiskasvanueas iseseisvalt hakkama. Autism on neurobioloogiline kesknärvisüsteemi arenguhäire, mis põhjustab erinevaid tegevuspiiranguid (Hakamäki 2009). Raske autism on traditsiooniliselt liigitatud arengupuudeks ja vahel kuulub autismi juurde ka üliandekus mingis valdkonnas (M. Ojanen 2009).
Autismi spektrisse kuuluvad diagnoosid:
- Autism- autismi diagnoos, millega seostub vaimupuue (infantiilne autism, autistlik sündroom, kanneri sündroom ja ebatüüpiline autism-alati vaimupuuet ei kaasne.
- Aspergeri sündroom-Autistlik isiksusehäire
- Muud autismi taolised olekud (täpsemalt määratlemata autistlik häire ja ulatuslik arenguhäire)
- Rettisündroom- raske vaimupuue(Hakamäki 2009).
Autism kui arenguhäire ilmneb eelkõige suhtlemis- ja kommunikatsiooniprobleemina, häired avalduvad vastastikuse sotsiaalse mõjutamise sfääris ja piiratud stereotüüpses käitumises. Autistlikule lapsele võib stereotüüpne käitumine pakkuda mõnu, tal võib olla vastupandamatu soov just sel viisil käituda, selline käitumine võib tema jaoks olla kaitseks raske ning ebameeldiva eest, aidata säilitada stabiilsust, see võib olla lapse viis suhelda ümbritsevaga või aitab see tal põgeneda tema talle arusaamatust olukorrast. Autistlik laps tajub maailma tavapärasest erinevalt. Tema meelte kaudu saadud info võib jätta ülejäänud maailmast mulje kui ohtlikust ja arusaamatust. Raskused tekivad lapsel nii info vastuvõtmisel, töötlemisel kui ka selle edastamisel. Autismiga laps ei mõista tagamõtet, ei saa aru sotsiaalsest suhtlemisest, ei mõista mängureegleid ning tal on puudulik kujutlusvõime ja uurimiskäitumine (Talu jt 2003). Selliseid lapsi on vaja õpetada, kuidas rakendada sotsiaalseid oskusi igapäevaelu situatsioonides. Kuigi autistlike inimeste meeled, intellekt ja füüsis on primaarselt kahjustamata, on nad oma erilise arenguhäire tõttu ometi võimetud ümbritsevate inimestega arusaadaval moel kontakti looma, suhtlema ning reeglitele vastavalt käituma (Uusma 2007).
Autistlikel lastel võib esineda silmsidemelise kontakti puudulikkust juba esimestel elukuudel. Käitumisega seotud põhijoonteks on piiratud- stereotüüpne käitumine, ebatavaline, väljakutseid esitav käitumine, korduv, piiratud tegevus, takerdumine ja erandlikud reaktsioonid meeleärrititele, meelte üli- või alatundlikkus (M. Ojanen 2009). Esineda võivad ka foobiad, une- ja söömishäired, ärevus- või agressiivsushood ning käitumis- ja tajuprobleemid. Teiste emotsionaalsete olekute märkamine on raske, ei ole huvipakkuv ja ei märka enda ja teiste tegevuse sarnasust. Tekkida võivad probleemid keele õppimisel ja kasutamisel. Mõnel autistlikul lapsel hakkab kõne arenema alles 5-6-aastasena. Esineda võib näiteks kaja-keel, raskused isikuliste asesõnade mõistmisel, puudulik keelemeloodia, puudulik võime kasutada keelt sotsiaalsetes seostes jne. Laps ei pööra tähelepanu ema häälele, ei oota ära emapoolset reageeringut. Samas mitte kõik autistlikud lapsed ei kannata esimestel elukuudel kontakteerumishäirete all. Silmas tuleb pidada, et lapse kontakteerumisvõime arengut on nii varases eas raske hinnata. Autistlikele väikelastele on iseloomulik, et nad ei siruta oma käsi vanemate poole. Autistlikel lastel on raskusi mängimisega, mitte ainult teistega vaid ka omaette. Laps on suuteline tegelema mänguasjaga, kuid seda viisil, mis ei väljenda tema mängufantaasiat (Trillingsgaard & Jorgensen 1997). Iga autistlik laps on omanäoline ning teistest erinev ja vajab individuaalset lähenemist ning mõistmist. Saavutada tuleb kontakt, milleta ei saa toimuda edasist õpetus- ning arenguprotsessi.
Õpetamismetoodikad
Autismiga laste õpetamise ja kasvatamise eesmärk on valmistada laps ette nii iseseisvaks ja tema enda jaoks nii tähendusrikkaks eluks kui võimalik. Kõige olulisem metoodiline nõue autismipedagoogikas on struktureeritus. Igal asjal olgu oma kindel koht ja aeg. Muutumatuse nõue ja rutiinitaotlus on autistidele loomuomane ning seda tuleks nendega töötades arvestada. Ümbrus peab olema võimalikult lihtne ja selge, et mitte segada keskendumist. Ülesannetest arusaamist hõlbustab nende visualiseerimine. Visuaalseid abivahendeid ja päevaskeeme võib kodus kasutada, kuna plaani jälgides teab laps, mida parajasti tehakse, mis tuleb ja mis on lõppenud. Skeem tuleb luua ka vaba aja kohta. Autistlik laps, keda ümbritseb rutiin nii ruumilises kui ka ajalises mõttes, muutub tunduvalt töövõimelisemaks. Korduv üleminek ühelt teemalt teisele on nendele raske ja ebameeldiv. Autistlikel lastel on vähene keskendumisoskus, kui nad just ei tee midagi nende jaoks huvitavat. Autistlike õpilaste õpetamisel tuleb akadeemiliste oskuste kõrval arendada nende sotsiaalseid oskusi- anda konkreetseid käitumismalle, arendada empaatiavõimet, valmistada neid ette üleminekuks järgmisesse eluetappi. On oluline, et autistlike õpilaste individuaalne õppe- ja arengukava oleks koostatud õpetajate, koolis töötavate spetsialistide ja lapsevanemate koostööna (Tiirma, 2007).
Lovaas metoodika põhiseisukohad:
Lapse õpetamine- kasvatamine toimugu võimalikult loomulikus keskkonnas (kodus, lasteasutuses). Oluliseks tingimuseks on sotsiaalne keskkond, millest tegelikult sõltubki positiivne või negatiivne kinnitus, sh täiskasvanu emotsionaalne kontakt lapsega. Lapsele tuleb õpetada kõnet, mängu, enesehooldust jne. Õpetamine ei sõltu diagnoosikategooriate piirangutest, vaid lapse käitumisoskuste tasemest (mida ning kuidas laps suudab ja mida ei oska). Juhtnöörid peavad olema selgesõnalised ja arusaadavad. Tuleb loobuda ülemäärasest paljusõnalisusest, kõnelda tuleb asjast. Enamasti nõuab sotsiaalne suhtlemine kindlaid keelelisi ja ühise mängu oskusi. Nendeks vajalike juhtnööride andmine läheb kõige paremini individuaalselt või siis väikeses grupis(Lovaas 1998).
On teada, et muusika mõjub isiksuse arengule positiivselt ja seda eriti koolieelses eas, mõjutades vahetult lapse emotsionaalset seisundit. Kuna kuulmistaju on üks inimesi informatsiooniga kindlustavatest tajuliikidest, on selle arendamine oluline. Lapsega võib ette võtta mitmesuguseid tegevusi: lihtsad laulu- ja liisusalmid põlvedel hüpitamisega, päevakava elementide sidumine kindlate laulusalmidega, laulukeste sidumine kindlate liigutustega või rütmipillide mängimisega, pillimäng jne.
Autistlikke õpilasi on tavaklassides, erikoolides ja koduõppel. Õpikeskkonna valik sõltub eelkõige õpilase eripärast. Tuleb leida õppekorralduse vorm, mis lapsele kõige enam sobib: puude spetsiifikat arvestav eriklass, tavaklass koos abiõpetajaga või koduõpe. Oluline on leida mingi kommunikatsiooniviis ja pikemas perspektiivis tuleks keskenduda pigem sotsiaalsete oskuste kui kognitiivsete toimingute parendamisele. Kasu on kõne toetavast ja asendavast kommunikatsioonist ja õpetamise ja tegevuse liigendamisest, struktureerimisest, maailma liigendamisest ja olukordade ennetamisest (M. Ojanen 2009). Psühholoogid, pedagoogid ja meedikud rõhutavad, et väikelaps vajab pidevat emotsionaalset kontakti ühe (või väheste) täiskasvanutega. Koos lapsega õpitakse üksteiselt, õpitakse abi andma ja vastu võtma, õpitakse jagama. Õpetuses tuleb lähtuda lapse hetketasemest, keerulised tegevused jaotada lihtsamateks toiminguteks. Perekonna, eakaaslaste ja vahetu elupiirkonna koosmõju loob igale lapsele ainulaadse sotsiaalse arengu keskkonna.
Lapse arendamine
Väikelapse puhul on üks olulisemaid asju esialgu tajude arendamine. Pertseptiivsete toimingute (vaatlemine, kuulamine, kompimine, maitsmine, haistmine) kujundamine. Ning sensoorsete etalonide kujundamine (geomeetrilised vormid, suurusteskaala, raskuste süsteem, värvusspekter, helikõrguste skaala, emakeele foneemide süsteem jne). Tajukogemusi on vaja kasutada praktilises tegevuses. Lapsi tuleb suunata näiteks vormierisusi märkama, esemeid ära tundma kompimise teel, esemete kaalu võrdlema, materjale eristama jne. Esialgu mittekõnelisi helisid tajuma ja eristama ning siis ka kõnet tajuma. Tähtsal kohal on tajukogemuse üldistamine, ühendamine sõnaga. Ülesannete raskusastet saab reguleerida esemeid vahetades, nende arvu muutes ja sobivat abi pakkudes. Esitades lapsele näidise, laps vaatab ja proovib järele. Ülesanne esitatakse ka koos sõnalise korraldusega. Mälu arendamisel võib kasutada ülesandeid nagu „leia puuduv“, „leia oma mänguasi“, „mis muutus“, „jäta asjad pildil meelde“ jne. Mõtlemise arendamisel võib lapsel käskida valida tööks sobiv abivahend, tunda ese ära kirjelduse järgi, leida puuduv või liigne osa, leida sobiv pilt jutu juurde. Sealjuures on vahel isegi hea, kui laps saab ka eksimise kogemuse.
Lapse arendamisel on olulisel kohal praktiline tegevus lapsega, st vahetu tegevus esemetega, mille käigus toimub eseme omaduste tundma õppimine. Laps omandab ettekujutuse esemete kujust, suurusest, värvusest, ruumist, ajast ja nende omavahelistest seostest. Praktilise tegevuse käigus omandab laps suure hulga erinevaid tajupilte, mõtleb tegevuse kaudu: proovib ja katsetab. Ning jätab meelde, milline tegevus sobiva tulemuseni viis. Praktilise tegevuse liikideks on kujutavad tegevused, töötegevused ja mäng. Erinevad tegevused on omavahel seotud ja sisaldavad nii mängu, kujutavat tegevust kui ka töö elemente. Kujutava tegevuse all peetakse silmas tegutsemist erinevate töövahenditega, nende abil millegi realistliku või uudse kujutamist (voolimine, joonistamine, maalimine jne). Töötegevuse all mõistetakse koolieelses eas eneseteenindamisvilumuste kujundamist, erinevate töövahendite kasutamise õppimist ja jõukohase igapäevase töö oskuste omandamist. Siia alla kuuluvad ka primaarsed eneseteenindusoskused nagu söömine-joomine, riietumine, tualeti kasutamine, kammimine ja hammaste pesemine. Mäng on sotsiaalne tegevus, mis peegeldab ümbritsevat tegelikkust ning muutub seetõttu vastavalt ühiskondlikele tingimustele. Mängides teeb laps mitmesuguseid liigutusi, õpib tundma esemete omadusi ja kõneleb kaaslastega. Mängu arengu puhul sotsiaalsest seisukohast on oluline, et laps oleks teadlik teise lähedal olekust. Lõpuks mängivad lapsed koos, jagavad ülesandeid ja mänguasju. Praktiliste tegevuste puhul tuleb tähele panna, et mida väiksem laps, seda suuremad vahendid, lapse tegevust ei tohi järsult katkestada, see tuleb lasta lõpule viia. Ema ja isa roll on olla kaasas, ergutada ja toetada last, arutleda koos.
Meeles tuleb pidada, et autistlikule lapsele on ülioluline aja ja koha ühtsus – ta peab täpselt teadma, mis juhtub praegu ja hetke pärast, nõnda nädalate ja kuude kaupa. Päevakava peab olema muutumatu. Hea oleks tekitada olukordi, kus lapsel on võimalik ilmutada „meeldivaid käitumisoskusi”. Autistide õpetamise võib teha moraalselt raskeks see, et nendega on pea võimatu emotsionaalset kontakti saavutada. Esineda võib põhjendamatuid vihapurskeid. Võib juhtuda, et teil on raske leppida sellega, et lapsed ei saavuta suuri tulemusi, rõõmu tuleks siiski tunda ka väikeste edusammude üle.
Kasutatud kirjandus:
Hakamäki, R. (2009). Autismi spekter- loengumaterjal
http://www.kaokeskus.ee/ul/15_Autismi_spekter25_8_09_EK.doc
Lovaas, O. I. (1998). Arenguhälbega laste õpetamine. Eesti autismiühing
Ojanen, M. (2009). Student with special needs – training
http://www.kaokeskus.ee/ul/Autism__Marjut_Ojanen.ppt
Psüühika- ja käitumishäirete klassifikatsioon RHK-10 (1995). Tartu Ülikool.
Steiner, R. (1994). Kasvatuskunst. Metoodilisi ja didaktilisi nõuandeid. Librarius
Suuder, M. (2003). Autistlik õpilane.
http://masing.tartu.ee/opetajatele/ettekanded/2003-04/Mai_ettekanne.html
Talu, K., Kibin, S., Randma, M. (2003). Autismisündroomiga laste õpetamisest. Õpetajate leht. 17.
http://www.opleht.ee/Arhiiv/2003/25.04.03/elu/6.shtml
Teeäär, K., Uusma, T. (2006). Autismi riskiga väikelapse avastamine. Konverentsi Autism Eestis- eile, täna, homme: 1991-2006 materjalid.
Tiirma, T. (2007). Erivajadusega lapse ja noore toetamise võimalusi hariduse omandamisel. Riiklik eksami ja kvalifikatsiooni keskus
Trillingsgaard, A., Jorgensen, O. S. (1997). Autism; Kirjutistesari autismist I. Tallinna Pedagoogiline Seminar.
Uusma, T. (2007). Muusika kasutamisest autistlike laste õpetamisel.Eripedagoogika. 27.
Sellised ülevaated on head, kuid juhiks tähelepanu asjaolule, et viimase 5 aasta jooksul on autismi raviga seotult tehtud suuri arenguid, mis on lükanud ümber ka mõned varasemad. Seega tuleks kriitiliselt üle vaadata allikas, mis on juba 10 a tagasi vana. Ka autismi käsitlus on ajas muutunud.
Eks ta nii ole, et kogu aeg on ilmumas uusi uuringuid ja meetodeid, seega võib jäädagi oma vanu tekste revideerima ja korrigeerima ning seda aina ja üha. Aga muidugi on aeg kirjutada uus artikkel sel teemal. Täname tähelepanu juhtimast.