Une iseloomustus

Uni on psühhofüsioloogiline seisund, mille aluseks on ajukoorele ja selle alustele struktuuridele levinud üldine pidurdus. Une olulisemate funktsioonide hulgas on (1) aidata taastada KNS-i, lihaskonna ja meeleelundite töövõimet, (2) soodustada püsimälu jälgede kinnistumist ja (3) osaliselt aktiveerida käitumisprogramme, mida võiks põhimõtteliselt tarvis minna (ja seega on need programmid tarvis „elus hoida“), kuid mida pole tegelikkuses piisavalt või üldse mitte kasutatud.  Une ajal toodetakse kasvuhormoone ja ajuvalke, samuti taastatakse närvirakkude energiaressursse. Unevajadus on individuaalne; keskmiselt magab inimene 5-9 tundi ööpäevas. Unevajadus väheneb vanuse kasvades. Kui vastsündinu magab 16 tundi ööpäevas, siis 50-90 aastased inimesed vaid 4-6 tundi. Uuringute käigus on leitud, et lühike uni, une puudujääk ja kehv une kvaliteet on seostatavad diabeedi ja metaboolse sündroomiga, hüpoleptineemia (otsene seos aju galaniin-opioid-süsteemiga), suurenenud isu ja tüsedusega. Tõsiasi, et  inimesed saavad efektiivselt teadlikud olla ainult kitsalt piiritletud aju temperatuuri vahemikus, viitab, et meie teadvus sõltub termoregulatsioonist, mis omakorda sõltub magamisest. Katseloomadel võib pikaajaline unepuudus viia surmani, millele eelneb termoregulatsiooni häire.

Uneajast enamiku (80-85%) hõlmab nn vaikne või rahulik uni, mille vältel toimub aju bioelektrilise aktiivsuse, südametalitluse ja hingamise aeglustumine, lihaste lõõgastumine, aju kui terviku ainevahetuse ja verevoolu vähenemine. Erandina on vastsündinute rahuliku une protsent 50 ning see protsent suureneb kuni 3-5 aastaseks saamiseni.

Otsesed geneetilised tõendid näitava, et inimese uni on seotud molekulaarse kellaga. Edenemised geneetikaga seotud tsirkadiaanrütmi uurimustes on viinud järeldusele, et tsirkadiaanrütm on tihedalt seotud nii une kui metabolismi protsesside kontrolliga.

Une staadiumid

Uni koosneb kahest füsioloogiliselt üsna erinevast osast: REM– ehk kiirest unest (rapid eye movements, REM) ja non-REM unest (NREM). Neid eristatakse üksteisest polüsomnograafia abil, mis koosneb elektroentsefalogrammist (EEG), elektro-okulograafiast (EOG) ja elektromüograafiast (EMG).

Ärkvelolekut silmad kinni olles nimetatakse S0-faasiks (stage 0, nullfaas). Enamikul inimestel iseloomustab seda faasi elektroentsefalogrammi kõrgsageduslik alfaaktiivsus 8-12,5 Hz ja ärvelolekule iseloomulik lihaspinge. Faas 1 (NREM S1) esindab uinumist, mille ajal hakkab esinema teetalaineid (4-7 Hz) ja aeglasi silmaliigutusi (slow eye movements, SEM). NREM S2-faasis esineb EEG-S unevärtnaid (13-15 Hz) ja K-kompleksideks kutsutavaid kõrgepingelisi teisendeid, mida nähakse vastusena äratavatele stiimulitele. Taustaktiivsus koosneb selles faasis ebaregulaarsetest teeta-lainetest. NREM-une faasides 3-4 ehk ortounes domineerivad delta-lained (1,5-3 Hz). Erinevus faaside vahel on peamiselt delta-lainete tiheduses: NREM S3-faasis on neid 20-25% ja NREM S4-faasis üle 50% ajast.

REM-une ajal nähakse elektroentsefalogrammis NREM S1-faasile vastavat EEG-d ja palju kiiremaid silmaliigutusi. Lisaks toimub selles faasis kiire ja selge lihastoonuse langus, v.a  hingamis- ja silmaliigutajalihastes, hingamine on ebaregulaarne, pulsisagedus suureneb, vererõhk tõuseb ja suguti sageli jäigastub. Normaalselt järgneb täiskasvanu uinumisele esimesena järkjärguline NREM-une sügavamaks muutumine, millele järgneb esimene lühikesevõitu REM-faas. Seejärel vahelduvad REM- ja NREM-faasid umbes 90 minuti tagant. Ortoune (NREM S3-4) faasid jäävad öö algusesse, seevastu REM-faasid pikenevad öö jooksul.

REM-uni on evolutsioonilises mõttes hiljutine nähtus. Inimestel on REM-une osakaal suurim raseduse kolmandal trimestril ja langeb peale sündi, kui ärkvelolek ja kognitiivne võimekus kasvavad. Keskne tegur uinumnisel ja NREM-une tekkel on l-trüptofaanist sünteesitava serotoniini mõju raphe-tuumades. REM-une regulatsioonis võib peamiseks mõjutajaks olla locus coeruleuse noradrenergiline talitlus, ja teisest küljest on selgelt täheldatud, et kolinerglise neurotransmitteri aktiveerimine suurendab REM-une hulka.

REM-une ajal on aktiivne aju eesosa, kuid samuti ka väikeaju, ajutüvi ja seljaaju. Oletatavalt on kortiko-talaamiline ja limbiline süsteem, mis on aktiivsed ärkvelolekus ja REM-une ajal, otseselt vastutavad teadlike kogemuste eest. Neurotransmitterid, eriti monoamiinid (serotonin 5-HT ja norepinefriin NE) ja atsetüülkoliin mängivad kriitilist rolli aju lülitamisel ühest unefaasist teise. REM-uni tekib, kui aminergilise süsteemi aktiivsus väheneb piisavalt, et lubada retikulaarsel süsteemil oma inhibeerivast mõjust vabaneda.

Keele omandamine, unenägude nägemine iseenesest, unenägudest aruandmine ja teised kognitiivsed oskused kasvavad järk-järgult lapsepõlve jooksul. Õppimine jätkub terve eluea jooksul, vastavalt mälu värskendamisele ja mahu suurenemisele. Need faktid on kokkusobivad REM-une püsimisega täiskasvanud indiviidil, kelle unenäod on tõestuseks REM-une jätkuvast olulisusest aju-meele hooldusel ja rekonstrueerimisel.

Mõned NREM-unenäod on oma sisu poolest sarnased REM-unenägudega; enamus neist tuleb nendest vähestest NREM-unefaasi perioodidest, mis ilmnevad varastel hommikutundidel, mil kortisooli tase on oma päevase rütmi tipus. Teiste uurimuste järgi on omavahel sarnased REM-unenäod ja NREM II staadiumi unenäod, ja et realistlikud unenäod leiavad aset mõlemas unestaadiumis. Tüüpilised REM- ja NREM-unenäod on teineteisest üsna erinevad, eriti episoodilise mälu osakaalu poolest. REM-uni võib eelistatult olla oluline  protseduurilise mälu tugevdamisel ja teatud tüüpi emotsioonidega soetud informatsiooni jaoks, samal ajal kui NREM-uni on hädavajalik üksikasjaliku episoodilise mälu tugevdajana. Episoodiline mälu viitab minevikku puudutavatele teadmistele nagu näiteks kus ja millal mingid konkreetsed sündmused aset leidsid. See on tavaliselt vastandunud semantilise mäluga, mis sisaldab teadmisi (näiteks faktid, sõnade tähendused), mis pole seotud koha ega ajaga, eksisteerides omaette. Kui uurida REM-unenägude episoodilise mälu ilminguid, võib näha, et episoodilise mälu materjali on nendes harva. Näiteks võib REM-unenägudes eirata tavapäraseid aja ja koha reegleid, mille tulemusena võib käia läbi seinte ja lennata. REM-unefaasis esineb ka teadlikku unenägemist (lucid dreaming), mis tähendab magamise ajal unenäos teadlikkuse saavutamist. NREM-unenäod on seevastu hoopis teistsugused, siin ilmneb episoodilises mälus olev informatsioon. Hiljutised sündmused on ülekaalus, kuid aeg-ajalt esineb ka vanemaid sündmusi. Sellest võib järeldada, et mälusüsteemide jaoks vajalik episoodiline taastamine toimib ainult NREM-una ajal. NREM-une SWS (slow-wave sleep, aeglaste silmaliigutustega uni) mängib rolli nii verbaalsete ülesannete (näiteks õppimine) kui ruumiliste ülesannete (näiteks ruumiline pöörlemine) puhul.

Uni on seega mitte ainult taastav, vaid sama palju ka ettevalmistav protsess.

Unehäired

Unehäiretele eriti vastuvõtliku elanikkonnagrupi moodustavad õppimishäirete all kannatavad lapsed ja noored ning dementsuse või orgaaniliste haiguste all kannatavad täiskasvanud.

Tabel1 Unehäired (ICD-10)

Mitteorgaanilsied unehäired F51	Orgaanilised unehäired G47	Muud unega seonduvad sümptomid ja haigused
F51.0 mitteorgaaniline unetus	G47.0 une algamise ja säilitamise häired	A85.8 muu määratletud viirusentsefaliit: aafrika unitõbi ehk encephalitis lethargica africana
F51.1 liigunisust põhjustavad häired	G47.1 liigunisust põhjustavad häired	B56 Aafrika trüpanosomiaas (unitõbi)
F51.2 mitteorgaaniline une-ärkveloleku häire:psüühilise ööpäevarütmi, ööpäevarütmi või unerütmi muutumine	G47.2 une-ärkveloleku häired: ˇhilinenud uneperiood,ˇettenihkunud uneperiood,ˇebaregulaarne une-ärkvelolekurütm,	B56.0 Lääne-aafrika unitõbi
F51.3 uneskäimine	G47.3 uneapnoe: ˇobstruktiivne uneapnoe, ˇtsentraalne uneapnoeˇtsentraalne alveolaarne hüpoventilatsiooni sündroom	B56.1 Ida-aafrika unitõbi
F51.4 öine hirm	G47.4 narkolepsia ja/või katapleksia	B56.9 määratlemata aafrika trüpanosomiaas
F51.5 painajalikud unenäod- unega seonduv ärevushäire	G47.8 muud täpsustatud orgaanilised unehäired.ˇKleine´i-Levini sündroom,ˇmuu perioodiline hüpersomnia	G25.8 muud määratletud ekstrapüramidaalsed haigused ja liigutushäired: ˇrahutud jalad,ˇöine müokloonsus
F51.8 muud täpsustatud mitteorgaanilised unehäired	G47.9 täpsustamata unehäire	G40.3 Generaliseerunud idiopaatiline epilepsia või epileptiline sündroom: unest ärkamisega kaasnevate grand-mal-hoogudena esinev epilepsia
F51.9 täpsustamata mitteorgaaniline unhäire		G40.5 erilised epileptilised sündroomid: une puudusega seonduvd epilepsiahood
		N95.1 mentsruatsiooni lõppemise ja üleminekuaastatega seonduvad seisundid: unetus
		P28.3 vastsündinu primaarne uneapnoe
		R40.0 unisus (sümptomina)
		Z91.3 varem esinenud (mitteorgaaniline) une-ärkveloleku häire

Kuigi sageli mõjutavad une kvaliteeti orgaanilised haigused, siis seoses pikaajaliste somaatiliste haigustega esinevad tõsised unehäired võivad olla põhjustatud ka psühhosotsiaalsetest raskustest.

Paljusid unehäiretega seotud sümptomeid kurdavad just depressiooniga patsiendid. Kõigist unega seotud kaebustest esineb kõige sagedamini unetust. Unetus on häireseisund, kus peamiseks vaevuseks on uinumisraskus või poole une pealt ärkamine. Kliinilisele unetusele vastavat seisundit on raske katseliselt uurida, kuid teatud metaanalüüsis on siiski konstateeritud, et tervete inimeste unepuudus mõjutab eelkõige ja päris tugevalt meeleolu, järgmisena kognitiivseid sooritusi ja märkimisväärselt ka motoorseid sooritusi. Unetust esineb enim naistel ja unetus kasvab vanuse suurenedes.

Immuunsuse kadumise korral muutuvad unetus ja painajalikud unenäod haiguse edasi arenedes sageli liigunisuseks. Liigunisus on tavaline depressiooni sümptom. Liigunisuse orgaanilisteks põhjusteks on põletikuhaigused, obstruktiivne uneapnoe, muud hingamiselundite haigused, ajukasvajad ja ajuvigastused. Ka hulgiskleroos, suhkrutõbi, kilpnäärme vaegtalitlus, madalat hemoglobiinitaset põhjustavad haigused ja raseduse esimene kolmandik võivad tekitada liigunisust. Ravi peaks olema vastavalt põhihaigusele.

KASUTATUD KIRJANDUS (osaline loetelu)

Bachmann, T., Maruste, R., (2003). Psühholoogia alused. Kirjastus Ilo.

Foulkes, D. (1966). The Psychology of Sleep. Charles Scribner´s Sons,New York.

Heikkinen, M.,Henriksson, M., Lönnqvist, J., Marttunen, M., Partonen, T. (2007). Psühhiaatria. Kirjastus Medicina.

Hobson, J.A. (2009). REM sleep and dreaming: towards a theory of protoconsciousness. Neuroscience 10, 803-813.

Huang, W., Ramsey, K.M. Marcheva, B., Bass, J. (2011).Circadian rhythms, sleep, and metabolism

J Clin Invest. 121(6):2133–2141. doi:10.1172/JCI46043

 Voss, U., Holzmann, R., Tuin, I., Hobson, A. (2009). Lucid Dreaming: A State of Consciousness with Features of both Waking and Non-Lucid Dreaming. Sleep, Vol. 32, No 9.

Read Full Post »

Unenägemine ja sisekaemus

Unenäod on väga oluline osa inimese elust, sest nende üks eesmärke on meid kontakti viia sügavaima vaimse allika ja selle soovidega. Unenägude liigitusi on mitmeid, kuid nad peegeldavad lõppkokkuvõttes meid endid ja meiega toimuvat. Seepärast võib unenägude kohta öelda, et nad on hingepeeglid. Unenägudes ilmnevad hinge soovid ja kui neile ei pöörata tähelepanu, siis kaotab inimene nii oma energiat, kui ka oma sisemise nõuandja.

Unenägude sügavamaks mõistmiseks on vaja neisse uuesti tagasi minna. Unenägudesse taassisenemine ja selle mälestusega tegelemine on täpselt sama meetod nagu kasutatakse psühhoteraapias inimeste mälestustega tegelemisel. Oma unenäkku naastes, seda vaadeldes, tajudes ja vastuseid saades tegeleb inimene otseselt oma hinge tervendamisega – ehk teeb teraapiat.

Paraku on meil ärkvelolekus palju eelarvamusi ja piiranguid, mis laseb unenägu ainult osaliselt mõista ja meelde jätta. Seepärast on meelde jäänud unenäod justkui reisilt kaasa toodud postkaardid. Õppides unenäkku naasma arendatakse võimet mõista tulevikusündmusi puudutavaid sõnumeid, saadakse kontakti oma sisemise nõuandjaga, häälestutakse oma loovuse allikale ja õpitakse pooleli jäänu lõpuni viima. Selleks on vajalik vaid võime keskenduda ja oskus lõdvestuda, et lasta teadvusel unenäostseeni tagasi voolata.

Unenäopaikade taaskülastused toimuvad sageli teadvuse hämartsoonis – une ja ärkveloleku piiri peal. Taolised rändamised on selles une ja ärveloleku vahepealses maailmas sarnased šamaanide omale. Teadlikuks unenägijaks aitab saada, kui selles üleminekupaigas tekivate kujutlustega katsetada. Unenägudele mõtlemine, nendesse tagasiminek loob ühendustee järgmistele unedele – toon siinkohal näite naisest, kellele polnud 20 aastat ükski uni meelde jäänud. Iga öö oli tema jaoks lihtsalt must auk. Me vestlesime unenägudest ja ma palusin tal enne magamaminekut mõelda unedele ja sellele, mida ta näha tahaks. Järgmisel päeval teatas ta, et teab, et nägi und, aga ei mäleta täpselt mida. Kuid järgmise öö uni jäi talle juba meelde. Et ennast unenägemises pareimini treenida, lisan siia ühe Robert Mossi kirja pandud harjutuse hämartsoonis rändamiseks:

Kui sa pole liiga unine ega kõhtu täis õginud, siis sule silmad ja keskendu kujutluste ja muljete voole, mis ilmuvad, kui suled silmad ja lõdvestud. Kui näed midagi, mis meeldib – nägu, stseeni, vaevu moodustunud pilti, püüa sellele keskenduda. Kui suudad hoida oma tähelepanu väljavalitud kujutisel, suudad pildile ka sellest moodustunud unenäkku järgneda, pidades endiselt meeles, et näed und. Liigu sellesse kulgemisse aegamisi. Ära püüa kujutlustevooga tahtmatult või teadlikult manipuleerida. Kuna oled teadvusel, oled võimeline valima suunda ja tegutsemismooduseid. Kui satud olukorda, mis ei meeldi, võid loomulikult sellest unenäost kohe lahkuda. Kuid unenägu pole kunagi „ainult uni“, seega on põhjust unenäkku püsima jääda ning püüda kõik ilmnevad probleemid nende enda mängumaal ära lahendada. Ja alati saab paluda ka abi. Selles faasis peaks olema ka kerge lendu tõusta. Mine vooga kaasa ja ole avatud kõigele, mis sind ees ootab. Igati loomulikult ja spontaanselt võid astuda nüüd üle ühe sellise ukse läve, mis viib sind šamaanide unenägemise maailma. On võimalik, et mingil hetkel oled unenäosündmustest sedavõrd haaratud, et unustad ära, et näed und. Või vastupidi – kui lased oma tähelepanul hajuda või kui su sisemine kriitik juhtima pääseb, siis võid unenäost välja langeda.

Kuidas tõlgendada oma öiseid kujutlusi? See pole kindlasti võimalik ainult mõnd unenägude seletajat lahti lüües ja sõrmega mööda tähestikujärjekorras paigutatud sõnu vedades. On sümboleid, mis on universaalsed ja neil on kõigi jaoks enam-vähem üks ja sama tähendus (näiteks tähistab öökull Targa arhetüüpi ja on iidsetest aegadest peale olnud nõidade kaitsja), kuid on sümboleid, mille tähendus on omane ainult selle nägijale. Sümbol tähendab algselt kokkuviijat. Unenäosümbolid viivad kokku tavateadvuse ja teadvuse sügavamad tasandid. Kuna sümbol esineb alati mingis kontekstis, siis on selle tähendus ka kontekstist ja unenägijast sõltuv. Üks tütarlaps nägi korduvalt unes deemonit, kord oli ta ise deemon, kord ajasid nad tüdrukut taga. Teraapiaseansi käigus õnnestus aga välja selgitada, et see deemon tähistas tema sügavat ja maha surutud viha oma isa vastu. Ühe teise inimese unenäos tähistas teda taga ajav deemon-draakon aga suitsetamist, mida mees üritas maha jätta.

Kõige mõistlikum on alustada unes nähtu lahti seletamist nii, justkui peaksid seda tegema kellelegi, kes pole kunagi sellist eset või tegelast näinud – näiteks kuidas seletaksid laplasele ninasarvikut? Kirjelda oma unenäo märksõnu justkui need oleks osa sinust. Hääle ja kuju andmine seintele, puudele, ookeanile jne on tegelikult liikumine šamanistliku arusaamise suunas, et kõik on elus, nii unenäomaailmas, kui füüsilises reaalsuses. Nagu ütlesid seneka-indiaanlased – unenäomaailm on tõeline maailm. Jälgi, kuidas su unede korduvad kujutised arenevad ja seostuvad ärkveloleku olukordadega ning otsi nende tähendusi ka mütoloogiast ja loodusest.

Mõned aastat tagasi nägin korduvalt unes, kuidas mu autol lõpeb kütus ja ma ei jõua koju. See oli perioodil, mil olin väga suure pinge all ja tervis kannatas seetõttu palju. Unenägu viitas mulle, et minu elujõud on otsakorral ja kui ma jätkan sedasi liikumist, siis olen sunnitud enne õiget aega oma sõidu lõpetama. Ma teadsin, mida mu unenäod öelda tahtsid, kuid mulle tundus, et pole väljapääsu, ma ei saa endale haiguslehte lubada, sest maksud tahavad maksmist ja söök ostmist. Nii juhtuski, et ühel hetkel võttis elu ise minu eest kolmeks kuuks aja maha. Kirjeldatud unenäosõnum on hea näide sellest, et miski meis endis on meile teejuht ja märguandja, kelle eiramine tähendab lihtsalt elu viltu elamist.

Unenägude sõnumite kinnipüüdmiseks on mõistlik pidada päevikut. See annab võimaluse nende tähendusse süveneda ja sõnumit paremini kätte saada. Samuti saab sel juhul kiiresti üles leida unenäo, mida on tarvis meenutada – näiteks, kui päriselus juhtub midagi sarnast, või selgub, et mõni sõber on samasugust und näinud.

Juhis unenägude raamatu tarvis:

• Vali sobiv vorm – see võib olla tavaline klade, nahkköites märkmik või arvutis olev failikaust (mis siiski ei pruugi võimaldada teha koheseid märkmeid keset ööd)

• Unenäopäevik on isiklik – see tagab lõpuni ausolemise, seepärast on mõistlik, seda tuvaliselt ja ainult enda teada hoida.

• Lisa sissekannetele kuupäevad – see aitab märgata, kui unenäod lagenvad kokku mõne välise sündmuse või teise inimese unenäoga. Vahel võib oluliseks osutuda isegi kuupäev.

• Pane unenägudele pealkirjad – kui unenäod eraldi lugudena pealkirjastada, siis on hiljem lihtsam üles leida need, mille teemad kattuvad. Pealkirjaks on mõistlik panna midagi, mis seda iseloomustab, samuti ka asupaik või läbiv tegelaskuju.

• Märgi üles oma tunded ja vahetud seosed oma elu ning mõtetega – kui panna kirja kõik, mis selle unega on seotud, ka näiteks isikud või olendid, keda näha pole, kuid keda tajutakse, aitab see hiljem unenägu uuesti taastada ja paremini mõista.

• Koosta unenägude register – see aitab erinevat materjali pareimini üles leida.

• Tee loetelu korduvatest teemadest/paikadest/isikutest/olenditest/tegevustest

• Leia ühine tegur unenägude ja ärkveloleku sündmuste vahel – märgi ära unenäod, mis ennustavad mingeid sündmusi ette.

• Leia ühine tegur enda ja teiste inimeste unenägude vahel – kui arutled unenägusid mõne sõbraga võid märgata ühesuguseid elemente teie mõlema unenäopiltides. Mõnikord võib ühe unenäo võti peituda teise unenäos.

Üks põhjusi, miks inimesed ei taha oma unenägusid uurida, on see, et meelde kipuvad kõige enam jääma painavad ja õudusunenäod. Kuid nagu öeldud, on need sõnumid iseendas peituvalt teejuhilt ja seepärast tuleb oma hirmudega kõneleda ja endalt küsida, mis tõkestab ja mille eest põgenetakse, miks kardetakse hirmutava unega lõpuni tegeleda. Oma unenäo vastastele on vajalik vastu astuda ja uurida temalt, kes ta on ja mida teeb selles unenäos. Oma enda unenäos on võimalik selle kulgemist muuta, enda rolli teiseks kujundada, luua uus lõpp. Samuti on mõistlik endale kutsuda liitlasi ja võtta põuetaskust abivahendeid.

Läbi oma unenägude kõndides leiad, et ka kõige süngem neist on tegelikult sinu sõber ja sõnumitooja, andes võimaluse jõuda sinna, kust kogu loomine alguse sai 🙂 Head unenägemist!

Read Full Post »

Arhetüüpne mõtlemine – teekond terviklikkuse poole

Liiga palju religioosseid institutsioone õpetavad inimestele, kuidas olla head, kuid ei aita ennast tundma õppida. Liiga palju psühholooge näeb oma tööd aitamises kohaneda olemasoleva olukorraga, selle asemel, aidata inimest sisemisele rännakule minna ja leida, mis võiks olla teisiti. Liiga palju haridusasutusi treenivad inimesi olema masina hammasratasteks, mitte aga ei hari neid olema täienisti inimlik.

Käraga täidetud tänapäeva elu pole vältimatu – see on üksnes kate, varjamaks tühjust. Kui oleme liikumises, siis loome sellele tähenduse illusiooni. Kuid lõpuks on vältimatu, et peame lahti laskma etteantud idaalidest, mis hoiavad vangistuses ning lubama endil ette võtta oma enda ainulaadne teekond. Märksõnaks on mitte saada kellegi teise sarnaseks, vaid leida, kes ma ise olen. See eeldab endalt küsida mõningaid küsimusi: mida ma tahan teha, mida mu meel tahab õppida, kuidas mu keha tahab liikuda, mida mu süda armastab, samuti ka, mida üks või teine haigus õpetab mulle, et oma teekonnal targemaks saada. Kui leiame end, langevad kõik killud paika. Me näeme endi ilu, headust ja tarkust.

Meie teekonnal toetavad meid sisemised teejuhid, arhetüübid, iga üks neist esindab mingit olemisevormi. 12 sisemist teejuhti: süütu, orb, sõdalane, hoolitseja, otsija, hävitaja, armastaja, looja, valitseja, maag, tark ja narr. Sisemised teejuhid on arhetüübid, mis on olnud meiega aegade algusest peale. Kuna teejuhid on täielikult arhetüüpsed, elutsedes psühholoogiliste teguritena inimese alateadvuses ja omades teatud kindlat energiat, on nad olemas nii seespool kui väljas pool inimhinge. Nad elavad meis, kuid meie elame ka nendes. Meie leiame nad, kui läheme rännakule iseendasse, või ka minnes otsima väljaspoolt – müütides, fantaasiates, unistustes, unenägudes, kunstis, kirjanduses, religioonis. Paganlikes kultuurides otsiti neid ka tähtkujudest taevas,lindudes ja loomades. Iga arhetüüp, mis tuleb meie ellu, toob endaga kaasa temaga seotud ülesande, õppetunni ja lõpuks kingituse. Kõik arhetüübid koos õpetavad meile, kuidas elada.

See kuidas maailma näeme, on defineeritud arhetüübi poolt, mis domineerib meie mõtlemises ja käitumises. Kui Sõdalane domineerib, siis näeme alati väljakutseid. Kui Hoolitseja domineerib, siis näeme inimesi, kes vajavad abi ja hoolt. Kui Tark, siis näeme illusiooni ja keerukust ja oleme juhitud soovist leida tõde.

Leiame kujundid, mida otsime, kui pöörame tähelepanu oma mõttemustritele.

Näiteks, kui midagi läheb valesti – kui jääd haigeks või töö või suhe on ohus, siis esimesed hetked ei taha sa probleemile otsa vaadata (Süütu Vari), siis su optimism naaseb (Süütu) ja sa sukeldud olukorda. Su järgmine kogemus on tunda jõuetust ja valu, kuid siis küsid teistelt abi ja kaitset (Orb). Siis sa kogud oma jõuvarud kokku ja teed plaani, et probleemi lahendada (Sõdalane). Selle arenedes, pöörad tähelepanu, mida sina või teised vajavad, et oleks olemas emotsionaalne tugi (Hoolitseja). Sa otsid rohkem infot (Otsija), lased lahti illusioonidest ja valelootustest (Hävitaja), ja lood uusi suhteid, et muutuda (Armastaja), selleks et leida lahendus (Looja). Sel viisil vastad kriisile, see on arenemine ja saamine enamaks, kui olid varem. Kui kriisiga on hakkama saadud, vaatad ka, kuidas oma probleemi tekitamisele kaasa aitasid (Valitseja) – kui sa aitasid – ja hakkad ravitsema seda osa endast (Maag), selleks, et sa enam sellist jama ei tekitaks. Või sa võid ravitseda seda osa endast, mis haiget sai, ilma, et ise oleksid selle olukorra tekitamises süüdi olnud. See lubab sul näha, mida saad kogetud olukorrast õppida (Tark). Õppimine vabastab sind ja sa saad minna tagasi oma elu nautima (Narr) ja usaldada elu protsesse (Süütu).

Paljude inimeste jaoks on suur osa oma sisemaailmast tundmatu territoorium. Nad tunnevad hirmu igasuguste psühholoogiliste sisekaemuste ees. Osaliselt on see nii seetõttu, et kardetakse tundmatut, osaliselt ka seetõttu, et mida tundmatum on sisemaailm, seda tõenäolisemalt surutakse alla arhetüüpe, mis tahavad väljenduda. Kui nii, siis sellised oma sisemust alla suruvad inimesed tunnevad arhetüüpe esialgu negatiivses vormis. See omakorda paneb neid arhetüüpe veelgi rohkem maha suruma.

Kui tunneme ennast kohutavalt, siis oleme kinni jäänud mõne arhetüübi negatiivsesse väljendusvormi. Et ennast uuesti energilisena ja jõuliselt tunda, peame lihtsalt mõistma, milline arhetüüp meid allutab ja seejärel keelduma sellele allumast ja keskenduma selle positiivsele poolele.

Arhetüüp ……..Arehtüübi Vari

Süütu ……………Haiget tegemine endale ja teistele, kuid selle mitte teadvustamine. Ise haiget saades surutakse see teadmine maha.

Orb ……………….Ohver, kes süüdistab enda saamatuses, vastutusvõime puudumises, reeturlikus käitumises teisi ja ootab erilist kohtlemist ja erandi tegemist, sest temast on ohver tehtud või ta on nii habras.

Sõdalane ……….Lurjus, kes kasutab Sõdalase oskusi isiklike eesmärkide saavutamiseks ilma moraalsete, eetiliste tõekspidamisteta, ilma üldise kasuta terve kogukonna jaoks.

Hoolitseja ……..Kannatav märter, kes kontrollib teisi, pannes nad ennast süüdi tundma. See on ka kinnisideeline vajadus teiste eest hoolitseda ja neid päästa.

Otsija …………….Perfektsionist, kes alati püüdleb võimatu eesmärgi poole või soovib leida „õiget“ lahendust. Me näeme Otsija varjupoolt inimestes, kelle peamine elueesmärk on eneseparandamine, kes käivad kursuselt kursusele jne, kuid kes pole kunagi valmis pühenduma millegi konkreetse täitmisele.

Hävitaja …………Sisaldab enesehävituslikku käitumist – sõltuvused, sundmõtted/teod või tegevused, mis kahjustavad lähedust, ametialast edukust. Enesest lugupidamine ja kõik sellised käitumised nagu emotsionaalne ja füüsiline kuritarvitamine, mõrv, vägistamine, millel on laastav toime teistele.

Armastaja ……..Sisaldab endas sireene (teiste eemale meelitamine nende retkelt), võrgutajad (kasutavad armastust kui vallutust), seksi või suhtesõltlased ja igaüks, kes on võimetu ei ütlema, kui kirg lööb lõõmama või on täielikult löödud, kui armastatu lahkub.

Looja ……………..Näitab ennast obsessiivsena. Loob nii palju kujutlusi, et ükski ei saa täielikult valmida. Üks selle variante on tööhoolikud, kes mõtlevad alati veel millelegi, mida on vaja teha.

Valitseja …………Koletislik türann, kes käib peale oma tahtmisega ja karistab oma kuningriigi (või psühhika) loovelemente, et saavutada iga hinna eest kontroll. Inimesed käituvad tihti nii, kui nad on autoriteetsel positsioonil (käib ka lapsevanemate kohta), kuid ei tea veel, kuidas vastutusega hakkama saada.

Maag ………………Õel posija, kes muudab paremad vähemateks võimalusteks. Me satume sellisesse õelasse posijalikkusesse iga kord, kui me kahandame ennast või teist inimest. Maagi Vari on samuti ka see osa meist, mis on võimeline tegema meid endid või teisi haigeks negatiivse mõtlemise ja tegudega.

Tark ……………….Tundetu kohtunik – külm, ratsionaalne, südametu, dogmaatiline, tihti ülespuhutud – hindab meid või teisi ning ütleb, et meie ise või teised pole piisavalt head või ei tee midagi õigesti.

Narr ………………..Ahnitseja, laisk või oleskleja, defineerituna läbi lõbude ja keha kihkude, ilma igasuguse väärikuse, siivutuse ja enesekontrollita.

Kui õpime arhetüüpide positiivset külge endasse liitma, muutuvad draakonid meis (vahel ka väljapool) meie liitlasteks. Näiteks, kui inimesed, kes meid arvustavad, vallandavad meis sisemise Targa Varju, saame õppida vastama Targa positiivse poolega ja seletada, et me elame oma standardite järgi. Ja teekonna lõpuks pole enam draakonit. Me tunneme end tervikliku ja vabana.

Varju evimine pole alati seotud negatiivsusega. Me võime olla haaratud ka arhetüübi positiivsest vormist. Näiteks võib inimene olla väga pühendunud Hoolitseja: talle meeldib anda. Kuid arhetüüp võib sind endasse haarata ka siis, kui sa oled ALATI Hoolitseja, ega pole kunagi lahingutes või otsimas oma enda õndsust või lihtsalt lõbutsemas.

Inimene peab arendama tõelist, siirast ja algupärast tunnetust endast, et saaks väljenduda palju erinevaid arhetüüpe ilma, et need endasse haaraks. Mõistes oma elu arhetüüpset olemust, hoiab see ära häiritud kõrvalekalded teekonnal terviklikkuse poole ning võimaldab kasutada arhetüüpe kui kingitust arengu edendamiseks.

KASUTATUD KIRJANDUS

Pearson, Carol.S. (1991). Awakening the Heroes Within. New York

Read Full Post »

Unenägude müstiline maailm – uks vabadusse!

„Inimese hing on ometi üks imeline olend, ning kõigi ta saladuste keskpunktiks on unenägu“, kirjutas kord kirjanik Friedrich Hebbel.

Unenäod rikastavad ja kirgastavad, õpetavad, värskendavad ja loovad maailmast arusaamisel uusi dimensioone. Unenägudes toimetama õppides ja sealset reaalsust painutada mõistes saad tunda enda väe piirituid võimalusi ning selle läbi oma olemuse igapäeva ellu kaasa tuua. Olles aga teadmistes nii kaugele jõudnud, võid kelmikalt silma pilgutades küsida – kas sul on mõnikord olnud und, milles sa oled nii kindel, et see on päris? Ja kui sa ei suudaks sellest üles ärgata, mille järgi sa siis otsustaksid, kas see on pärismaailm või unenäomaailm?

Kuigi tegelikult on inimene oma olemise algusaegadest saadik püüdnud lahti mõtestada unedes nähtut, siis teaduslikult muutus unenäouurimine aktiivsemaks romantismi ajal ja psühhoteraapias hakkas seda 19. sajandi paiku ametlikult kasutama Sigmund Freud. Umbes 60 aastat tagasi märkas dr. Nathaniel Kleitman Chicagost, et magavad inimesed liigutavad aeg-ajalt silmamunasid, millega kaasneb suletud silmalaugude võbelemine. Kui magajad ärkasid sellel uneperioodil, mida iseloomustavad kiired silmaliigutused (REM), selgus, et nad olid näinud unenägusid, kus nad midagi tegid või jälgisid.

Une uurimiseks hakati kasutama EEG-aparaate (Elektroentsefalograafid), mis jäädvustavad aju elektrilist tegevust – ajulaineid. Need näitasid teadvuseta seisundis inimese ajutegevuse erinevaid tasandeid. Selgus, et unestaadiumeid on kaks: NREM-uni (koosneb omakorda neljast staadiumist) ja REM-uni. Iga unefaasi kohta saab koostada talle omase graafiku. REM-unes on aju elektriline aktiivsus ligilähedane ärkvelolekule. Unetsüklit tervikuna reguleerib nn tsirkaadiaanrütm – bioloogilised protsessid, mis umbes 24-tunniste ajavahemike järel korrapäraselt korduvad (Parker, 2000).

Paeluvam osa unest, unenägudega REM-une faas, algab umbes poolteist tundi pärast uinumist. Siis võib iga üks kogeda põnevaid juhtumisi, argiste olukordade uuesti läbielamisi jne. Vahel päeval unistades ja sündmustele tagasi mõeldes on silme ees samasugused pildid nagu neid saab uneski näha. David Fontana kirjutabki, et uuemate uurimuste kohaselt võib väita, et päeval on REM-une füsioloogilised mehhanismid lihtsalt pärsitud, kuid inimene näeb und siiski kogu aeg.

Ja mida nähakse, seda tahetakse ka mõista!Vanima teadaoleva uneseletuse inimkonna ajaloos on koostanud luuletaja, kelle nimi on teadmata. Kiilkirjas Babüloonia „Gilgameshi eeposes“, mis on enam kui 5000 aastat vana, laseb tundamtu luuletaja nimikangelasel, Sumeri kuningal, Urukil, unenägudes läbi elada imelisi asju (Fink, 1996). Kuigi tänapäeval on unenägusid seletavat kirjandust ilmunud nagu sääski peale vihma,  peaks igaüks oma unenägusid lahti mõtestades lähtuma individuaalsest, ainult talle omasest nähtud sündmustele ja sümbolite kombinatsioonidele tähenduste omistamisest.

Oma väga unenäguderohke elu jooksul olen kategoriseerinud enda unenäod üheksasse gruppi:

• seiklus- ja ulmefilmid;
• sümboliterohked teisendused, mis  avavad mingisuguse olemasoleva olukorra ja seletavad selle n.ö puust ja punasena lahti, või edastavad lihtsalt mingi sõnumi;
• tulevikunägemused;
• kosmoses õpetuse saamise unenäod;
• vaimu kohaleoleku unenäod – need on rohkem nagu nägemusetaolised, neis on teistmoodi tundmine;
• teadvustatud unenäod, need, kus ma muudan teadlikult sündmuste käiku ja iseennast;
• erootilised unenäod;
• prügikastiunenäod, milles ei ole mitte mingit seost, mille tegevus on läbisegi ja nagu untsu läinud kirjatöö, mis pooleli jäetud ja ära visatud;
• õudusunenäod.

Säärasel moel erinevate paikade ja sündmuste külastamine tekitas minus tunde, et unenägudes olemine on nagu visiit hoomamatult paljudesse erinevatesse maailmadesse. Teadvustamata unenägudes on see otsekui astumine täheväravasse, milles olev teekond võib pea pööritama panna ning sihtpunkt on teadmata. Ühes taolises seikluslikus põnevikus Liitusin dzunglis paikneva viikingitest teadlaste rühmaga. Ümbrus oli metsik ja rohelusest rõkkav. Asun suures telgis oma asju lahti pakkima, kui järsku saabub laagrisse ähmis sõnumitooja teatega, et üks linnas olev kuridegelik jõuk on otsutanud teadlaste asupaiga maatasa teha ja jõuab varsti kohale. Mõtlen meeleheitlikult, mida teha, sest mind kohale toonud transport oli just äsja lahkunud. Siis aga peatub mu telgi ees suurel mootorrattal üks viikingist teadlane ja ma hüppan ta selja taha. Mehel on  peas tüüpiline viikingite sarvedega peakate ja selle alt lehvivad kaks pikka blondi punupatsi. Me kihutame suurel kiirusel, olles juba väikelinnas ja kimades mööda väga kitsaid ja konarlikke  tänavaid. Mõtlen, et ei tea, kas me siit üldse läbi mahume. Kogu aset leidnud sündmustekäik oli nii tõepärane, et ma tajusin seda väga reaalselt, toimunu oli kogunii nii ehe, et ma ärkasin selle peale üles, kuidas mootorratta sadul vettrus aukudest läbi põrutamisel. Kuigi kõik toimus nagu päris, ei teadvustanud ma endale, et näen und. Üdini kaasakiskuvast loost virgudes tulvas minus nii palju adrenaliini, et nähtu tähenduse üle mõelda tundus täiesti ebavajalik.

Mõnikord taban ennast unes mõtlemas, et ma olen sattunud taas üle pika aja ammukülastatud paika. Ma tajun, et viimasest käigust on palju aega möödas, kuid kohas endas pole eriti midagi muutunud. Veidi seletust sellele nähtusele sain Robert Mossi raamatust „Teadlik unenägemine“, kus autor mainib, et hakkas  koostama oma unenäomaailmu hõlmavate teede ja maastike kaarte, et märgistada kohti, kuhu tagasi minna. Siiani olen teadvustanud ainult sihtpunkti, teekond sinna on ilmselt kulgenud sama hajameelselt nagu tavaelus tööleminek igavas liikluses, millest virgudes tabab märkamatu kohalejõudmise korral vaikne hämming.

Mingisse konkreetsesse unenäkku tagasiminekuks pole muidugi kaarti vaja. Tarvis on vaid meeltel lõdvestuda lasta ning nähtud stseenile keskenduda. Sel moel õnnestus mul lahendada sõnumit sisaldav vaimu kohalolekuga uni: teadvustasin ennast sel hetkel, kui tabasin, et mu kõrisse kogunes mingi tahke mädataoline aine. Tundsin, et selles unenäopaigas on teistmoodi olemine. Ma hakkasin rögastama ja üritasin seda sõrmega välja koukida. See hirmutas mind ja ma tabasin kuskil sisemuses, et tahan üles ärgata, kuid sundisin ennast edasi und nägema. Ma ütlesin oma emale, et see on kolmanda silma haigus ja sellest saab terveks, kui teha läbi šamaaniks saamise surma ja uuestisünni riitus. Mu ema oli unes šamaan ja ma palusin tal rituaali läbi viia, kuna ta on mulle juba korra elu andnud, ja ta võiks seda ju uuesti teha. Kuid ta ütles, et ei saa ega tunne ka ühtki teist šamaani. Sel hetkel olin ma juba kuskil kõrgemal nari peal ning ema vestles minuga alt. Mäda oli muutunud juba veriseks, ma libistasin käega selle kohalt üle ja see muutus kõvaks, ma ärkasin selle peale hirmuga  üles. Unenäkku tagasi minnes otsustasin, et ma saan ka ilma teiste abita  hakkama ja ravin end ise terveks. Seejärel hakkasin ennast valgusega täitma ja lasin sel kõrist välja kiirguda. Samal hetkel tekkis mu unenäkku valge öökull, tal olid inimese silmad ja neis oli ääretu  valguse ja tarkuse kummaline, elav sädelus. Ta lihtsalt jälgis mind ja ma teadsin, et too vaimu kohalolek, mida ma terve une jooksul tundis, tulenes temast. See oli üheaegselt  võimas, ehmatav ja aukartust äratav tunne. Hiljem ärkvel olles meenus mulle, et olen unes seda kolmanda silma haigust korra varemgi põdenud, kuid see olemise teistmoodi tunnetus, see vaimu kohalolemise tajumine, ehmatas mind ja ma ei tegelenud asjaga edasi. Seekord siis olin tugevam ja teadlikum. Kõige müstilisem selles unes oli öökull, kellega ma olen püüdnud ka hiljem kohtuda, et vastuseid saada. Indiaanlaste jaoks on öökullil tarkuse, selgeltnägemise ja salajaste teadmiste hoidja tähendus. Lääne-Aafrika ja Austraalia aborigeenide kultuurides nähakse öökulli lisaks veel kui nõia sugulast ja nägijate, müstikute ning ravitsejate saatjat. Minu jaoks on see lind ka õpetaja ja Looja silmapaar – ta oli tunnistajaks, et ma ei loobunud, kui tundsin hirmu ja mõistsin, et keegi ei saa mind abistada, ning sai mulle nähtavaks, kui end ise valgusega ravitsema hakkasin. Võimalik, et nähtu oli ka mõeldud jätkuna teekonna alustamiseks mõni aeg tagasi saadud unenäo sõnumile: Tantsisklen kummaliste sammudega ja lähenen veidi ettevaatlikult rästikule, kellel valge  sik-sak seljal. Rästik põimib end ümber mu käe, ma ei karda teda. Mehe ja ussi või ussitaolise siksaki motiiviga kompositsioonil kujutati vanasti shamaani ja teda abistavat looma. Kuigi mu kätes on ravitseja vägi ja ma mõistan inimest hingerännakul juhatada ning olla seal koos temaga,  jäin ma säärase märgi saades ootama vaimumaailma teejuhte ja õpetajaid. Neid ei tulnud. Ja siis ma leidsin sõnumi – tegelik õpetaja on Kõiksus, see tähendab, et kogu teave on meie ümber, tuleb vaid kuulama õppida ja teada, mida soovid leida. Mind eksitas lihtsalt loetu põhjal tehtud järeldused, et nii on ainuõige viis.

Paljud suured šamaanid on peale kutse saamist saanud ka unenäomaailma õpetajad. Carl Gustav Jung, keda Moss peab kahekümnenda sajandi Lääne kujutlusvõime üheks suuremaks vabastajaks, sai unenäos vaimude poolt šamaaniks kutsutuks. Ta koges vaimude jälitamist ja surnute külastusi ning arvas end hulluks minevat, siis aga leidis ta unenägudest oma juhi, Philemoni, kes õpetas talle psüühilist objektiivsust, psüühika tõelisust.

Unenäomaailmas iseendast teadlikuks saamine, arusaamine, et hing on kehast välja läinud, on esmakordsel kogemisel üsna ehmatav. Nii nagu on hirmutav ka seal teistmoodi eksisteerimises toimetama hakkamine. Teadlik minna kardab, et ei suuda iseennast oma olemises säilitada. Hirm kaotada ennast sellisena nagu ma tean end olevat, sest ma ei tea, mida see teine reaalsus minus muuta võib. Kuid hing ei muutu ja Kõrgem Mina teab täpselt, milliseid juhiseid järgida, mida uurida ja kuidas end kaitsta.

Üsna huvitav on tõsiasi, et hing kasutab eraldumiseks erutusseisundit. Juba  kahekümnenda sajandi  viiekümnendatel aastatel hakkasid unelaborite töötajad tähele panema, et meestel on  peenise erektsioon sageli seotud REM-seisundiga, praeguseks ajaks on samad, kuid õrnemad sümptomid registreeritud ka naistel. Peenise erektsioon on seostatav kehast  väljarändamisega, olles sellega kõige enam kooskõlas olev füüsiline reaktsioon. Sama energiat, mis võib vallanduda seksuaalaktis, rakendatakse ja kasutatakse kui reaktiivkütust (Moss, 1996). Säärane käsitlusviis ei välista siiski muidugi ka Freudi seletust erootiliste unenägude kohta, mis tulenevad suguelunditega seotud orgaaniliselt tingitud aistingutest, võides pärineda mahasurumise frustreeritusest.

Unenäod annavad selgelt märku, et kõik on omavahel seotud ja et meie identiteet ning teadvus pole takistatud ajast, ruumist ega füüsilisest kehast. Me võime oma astraalkehas ringi toimetades kohtuda lähedastega ja nendega unenägu jagada, nii et ärgates selgub ühesugune kogemus. Me võime külastada teisi maailmu, seal teadmisi saada ja anda (seletasin kord ühes unenäos seltskonnale, et nad võivad sealses teadvustatuses oma kuju moondada ja demonstreerisin seda leegiks muutumisega)  Kõigega seotus moodustab otsekui nähtamatu võrgustiku. Nagu ütleb Lynett McTaggart oma raamatus „Väli“ – kogu meie universum paistab koosnevat  sisuliselt voogavast energiamerest – ühest tohutust kvantväljast.

Unenäod on tõepoolest uks vabadusse! Läbi unenägude kasvab ka fantaasia ja seeläbi omakorda rõõm. Unenägude muinasjutulisus rikastab maailma tunnetust ja aitab kogeda olemise ilu – nii selle tarkuses kui vallatuses. Nagu Kagvahiivid ütlevad: igaühes, kes näeb unenägusid, on veidi šamaani.

Kasutatud kirjandus:

Aserinski, E., Kleitman, N (1953) Regularly occuring periods of eye mobility and concomitant phenomena during sleep. Sience 118, 273 – 274.

Fink, G. (1996). Unenägude seletamine. Germany

Freud, S. (1900). Unenägude tõlgendamine. OÜ Greif trükikoda

Julia & Derek Parker (2000). Unenägude leksikon. Kirjastus Aed OÜ

Moss, R. (1996). Teadlik unenägemine. OÜ Valgusesagar

McTaggart, L. (2002). Väli. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda

Read Full Post »